"The Lean Startup" on Eric Ries'i raamat ettevõtlikele inimestele ja ettevõtetele endile. Raamatus avab autor oma (ja teiste) kogemuste alusel salemõtlemisel (lean, e.k. ka timmitud või kulusäästlik mõtlemine/tootmine) baseeruva lähenemise iduettevõtetele nii eraldiseisva organisatsioonina kui ka olemasoleva (suure) ettevõtte osana.
Paljus põhineb autori kirjutatu tema isiklikul kogemusel ettevõttes IMVU, mis on 3D avataridel põhinev kiirsuhtlusplatvorm, mis tegi oma algusaegadel läbi mitmeid suuri muutusi ja ka mitmeid vigu.
Raamat koosneb kolmest osast - Vision (oma visiooni), Steer (juhi) ja Accelerate (kiirenda).
Visiooni omamine on igal juhul tähtis ja nõuab mõnd hüpoteesi, millel antud hetkes ei ole tõendust (autor kirjeldab seda väljendiga leap of faith). Tihti aga tehakse sellistesse hüpoteesidesse liiga kaua uskumisega ettevõttele tihti pöördumatult kahju. Autor leiab, et selle vältimiseks tuleks kasutada kõigi hüpoteeside teadusliku meetodi alusel testimist. Vaid siis on võimalik kindlaks teha kas hüpotees peab paika või tuleb teha pööre (pivot). Testimiseks sobib alguses hästi minimaalne töötav toode (minimum viable product), mis on tuntud agiilsetest metoodikatest. Tähtis on saada otse kliendilt infot ja seda võimalikult tihti ning süstemaatiliselt teaduslikule meetodile tuginedes.
Ka toob autor välja, et tihti kasutatakse edevusmõõdikuid (vanity metrics), mis justkui kinnitavad, et tehakse head tööd, kuid reeglina peidavad tegelikku pilti. Näiteks on üldine ajas kasvav kasutajatearv edevusmõõdik, samas näiteks kohortanalüüsi tuuakse näitena kuidas luua põhjus-tagajärg seoseid ettevõtte tehtud muudatuste ja kliendi käitumise muutuste vahel.
Tagasiside ahela mudelina kasutab autor Build-Measure-Learn (ehita-mõõda-õpi) tsüklit, mille puhul ta ise toob välja sarnasuse OODA (Observe-Orient-Decide-Act) tsükliga, kuid omab sarnasusi ka Toyota PDCA (Plan-Do-Check-Act) tsükliga, mida olen ka oma töös kasutanud hüpoteeside testimisel.
Kiirendamise osas tuuakse välja kuidas teatud tasemele jõudnuna täiendavat kasvu tuua ja kuidas ettevõttena kasvada - nt kuidas inkrementaalselt ettevõttes üles ehitada nt uute töötajate sisse-elamis-/koolitamisprotsesse. Samuti kuidas valida sobiv kasvumootor (kleepuv (sticky), viraalne (viral) või makstud (paid)) ja reeglina keskenduda ühele neist ning vajadusel teha pööre.
Pikas perspektiivis nii iduettevõtete kui ka (suurte) ettevõtete puhul tuleb kontrollida nii jätkusuutlikku innovatsiooni (sustainable innovation), mis on väikesed olemaoleva keskkonna muutmised paremaks (võrreldav Toyotas kasutatava mõistega kaizen - väike parendus) kui ka luua uut raputavat innovatsiooni (disruptive innovation), mis on võrreldav Toyota terminiga kaikaku - mis tähistab radikaalset muutust, mille näideteks on nt Lexus ja Prius).
Olen ise Toyota tootmissüsteemi viimastel aastatel palju uurinud ja paljud antud raamatus salemõtlemise ja otseselt Toyota kohta käiv oli mulle seega juba tuttav ning just see eelnev teadmine kutsus ka antud raamatut uurima. Võimalik, et Toyota tootmissüsteemi tundmine kergendas lugemist, kuid kuna näited on paljuski IT-valdkonnast siis äratundmisrõõmu peaks jaguma IT-inimestele piisavalt ja võib tekitada täiendavat huvi salemõtlemise ja eelkõige selle algete vastu.
Seega võiks see raamat sobida nii eelnevalt Toyota tootmissüsteemi põhimõtetega kokku puutunud inimesele kui ka IT-valdkonnas ennast täiendavale inimesele ning igal juhul peaks olema hea lugemismaterjal igale ettevõtlikule inimesele, kes ennast ja enda oskusi paremini ja eelkõige süsteemsemalt rakendada tahab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar