e-residentsus - enim realiseerunud
2019. novembri lõpuga oli 62 000 e-residenti loonud üle 10 000 ettevõtte ja samas tasuti makse üle kümne miljoni euro.
Samas on programmi saatnud väga palju probleeme - küll on tekkinud igasuguseid kahtlaseid firmasid, küll on e-residentidel (eeltoodust tulenevalt) olnud probleeme Eesti pangakonto avamisega jne.
Aga see on iga uue initsiatiiviga nii - nad on alguses bugised. Samas on see koht, kus Eesti saab selgelt olla suurem kui ta füüsiliselt on ja võimaldab ära kasutada praeguse hetkeni loodud IT-lahendused (mis küll kipuvad stagneeruma), aga mis on muu maailmaga võrreldes endiselt palju kiiremad ja lihtsamad.
Allikad:
https://tehnika.postimees.ee/6832322/e-residentide-loodud-ettevotete-arv-uletas-maagilise-piiri
https://digi.geenius.ee/rubriik/uudis/eesti-e-residentide-aastane-maksutulu-uletas-esmakordselt-10-miljoni-euro-piiri/
Kiire internet - vähim realiseerunud
Eesmärk oli 2020. aastaks 100 Mbit/s või suurema kiirusega interneti kasutamise osakaalu eesmärgiks 60%. 2018. aasta aruande alusel oli see alla 10%. Tõenäoliselt on paari viimase aastaga natuke paranenud, sest lõpuks saadi hanked tehtud ja Elektrilevi viimaks on vaikselt esimesi ühendusi valmis ehitamas.
Arusaamatuks jääb nii kõrge eesmärgi püstitamine - 3,2% pealt 60% peale. Samuti on kogu protsessi saatnud poliitilised probleemid - Urve Palo tõmbas 2017. aastal omavalitsuste selle hetkeni tehtud tööle sisuliselt kriipsu peale - võimalik, et vajalik, aga selgelt aeglustas kogu protsessi.
Veel arusaamatumaks jääb miks selline eesmärk on üldse füüsilise ühenduse kujul seatud. Eesti on võrreldes paljude Euroopa riikidega selgelt rohkem hajaasustatud ja füüsilise ühenduse loomine igasse metsatallu selle taustal tundub absurdilähedane. Kas mõistlikum poleks luua ülikiired ühendused peale haldusreformi peaaegu paika saanud tõmbekeskustesse. Metsataludesse ja tõmbekeskuste ümbruskondadesse luua kiired internetiühendused traadita tehnoloogiate abil - nt 5G (mis on ka Eestis toppama jäänud - võib-olla küll põhjendatult).
Allikad:
https://op.europa.eu/webpub/eca/special-reports/broadband-12-2018/et/
https://tehnika.postimees.ee/4286761/palo-tombas-20-miljonilise-kubaratrikiga-omavalitsuste-internetiprojektidel-vaiba-jalge-alt
teisipäev, 25. veebruar 2020
neljapäev, 20. veebruar 2020
Teema 3 - blogimine vs ajakirjandus
Blogimine on praeguseks hetkeks ilmselt muutunud käsi-käes käivaks klassikalise ajakirjandusega. Kuni selleni, et tuntud ajakirjandusväljaannete juures töötavad blogijad.
Rõhuasetus
Ajakirjandus on reeglina faktipõhine ja ajakirjanikud on tihti ka vastava akadeemilise haridusega. Heaks tavaks loetakse faktidel põhinevaid ja uurivaid kirjatükke.
Blogimine on n-ö tavainimese kajastus ja on seega subjektiivne ja tihti ka emotsioonidele vaba voli andev. Tähtis ei ole faktide täpsus vaid just inimese vahetud emotsioonid.
Tihti kollaseks ajakirjanduseks nimetatu on tegelikult ses mõttes blogide ja ajakirjanduse vaheline sümbioos. Kollane ajakirjandus faktidest nii palju ei huvitu ja rõhutakse just erinevate tugevate tunnete edastamisele ja vastavate tunnete tekitamises ka lugejas.
Seetõttu ei ole blogimine ilmselt eriti mõjutanud traditsioonilist uurivat ajakirjandust kuid kollane ajakirjandus on ilmselt kõvasti pihta saanud.
Professionaalsus
Blogijad ei ole reeglina ajakirjanikule sobiva haridusega ja kuna blogijad on reeglina kas vabakutselised või teevad asja (kasvõi esialgu) lihtsalt oma eneseteostuse jaoks siis on blogiartiklite kvaliteet äärmiselt kõikuv - seda isegi kindlat konkreetset teemat käsitledes
- nii kirjanduslikult, faktipõhiselt kui ka ülesehituselt. Kõik see võib aga tulla blogijale kasuks, sest see teeb tema kirjutatu lugejale palju lihtsamini arusaadavaks, sest keskmine blogija tundub justkui kesiganes tuttav tänavalt.
Tsensuur
Kui ajakirjandusväljaandes tavaliselt artikkel läbib kas toimetaja või tsensori või muu ametikoha siis blogijal on pahatihti ainult enesetsensuur. See jätab blogijale ajakirjanikuga võrreldes palju vabamad käed - muidugi see võib ka halvasti mõjuda - nõrga enesetsensuuriga kirjutatud blogija väga vastuoluline artikkel võib tema lugejad temast võõrandada.
Mõju
Blogimine on muutunud tänapäevase ajakirjanduse üheks osaks ja seda ei tasu karta. Rohkem "ohustab" blogimine kollast ajakirjandust, aga kuna blogijate vabadus on suurem siis see ilmselt pigem rikastab kollasetoonililist ajakirjandust kui seda kahjustab.
Allikad:
https://www.essaytigers.com/blogger-vs-journalist-infographic
Rõhuasetus
Ajakirjandus on reeglina faktipõhine ja ajakirjanikud on tihti ka vastava akadeemilise haridusega. Heaks tavaks loetakse faktidel põhinevaid ja uurivaid kirjatükke.
Blogimine on n-ö tavainimese kajastus ja on seega subjektiivne ja tihti ka emotsioonidele vaba voli andev. Tähtis ei ole faktide täpsus vaid just inimese vahetud emotsioonid.
Tihti kollaseks ajakirjanduseks nimetatu on tegelikult ses mõttes blogide ja ajakirjanduse vaheline sümbioos. Kollane ajakirjandus faktidest nii palju ei huvitu ja rõhutakse just erinevate tugevate tunnete edastamisele ja vastavate tunnete tekitamises ka lugejas.
Seetõttu ei ole blogimine ilmselt eriti mõjutanud traditsioonilist uurivat ajakirjandust kuid kollane ajakirjandus on ilmselt kõvasti pihta saanud.
Professionaalsus
Blogijad ei ole reeglina ajakirjanikule sobiva haridusega ja kuna blogijad on reeglina kas vabakutselised või teevad asja (kasvõi esialgu) lihtsalt oma eneseteostuse jaoks siis on blogiartiklite kvaliteet äärmiselt kõikuv - seda isegi kindlat konkreetset teemat käsitledes
- nii kirjanduslikult, faktipõhiselt kui ka ülesehituselt. Kõik see võib aga tulla blogijale kasuks, sest see teeb tema kirjutatu lugejale palju lihtsamini arusaadavaks, sest keskmine blogija tundub justkui kesiganes tuttav tänavalt.
Tsensuur
Kui ajakirjandusväljaandes tavaliselt artikkel läbib kas toimetaja või tsensori või muu ametikoha siis blogijal on pahatihti ainult enesetsensuur. See jätab blogijale ajakirjanikuga võrreldes palju vabamad käed - muidugi see võib ka halvasti mõjuda - nõrga enesetsensuuriga kirjutatud blogija väga vastuoluline artikkel võib tema lugejad temast võõrandada.
Mõju
Blogimine on muutunud tänapäevase ajakirjanduse üheks osaks ja seda ei tasu karta. Rohkem "ohustab" blogimine kollast ajakirjandust, aga kuna blogijate vabadus on suurem siis see ilmselt pigem rikastab kollasetoonililist ajakirjandust kui seda kahjustab.
Allikad:
https://www.essaytigers.com/blogger-vs-journalist-infographic
neljapäev, 13. veebruar 2020
Teema 2 - elus ja surnud nähtus
E-post - elus nähtus
Pärit juba 60ndatest, loojaks Ray Tomlinson.
Igasuguste kiirsuhtlusrakenduste ja suhtlusvõrgustike tulekuga personaalses suhtluses ilmselt on oma rolli kaotanud, aga näiteks ettevõttesiseses või ärisuhtluses minu arust suhteliselt asendamatu. Enda kogemuste põhjal on vaikselt viimastel aastatel hakatud ka aru saama, et iga sõnum ja teade ei peagi hetkega kohale jõudma ja tähelepanu nõudma (tegelikult jõuab e-post pea sama kiiresti kohale kui IM) ja seeläbi on e-postist saanud viis saata infot, millele ei pea kohe reageerima ja seeläbi on võimalik töötajal mõnevõrra rööprähklemist vähendada ja aega paremini planeerida (süveneda). Sellist mõtteviisi muutust on ka ettevõtetel võimalik juhtida - näiteks töökorraldusreeglites kokku leppides, et e-mailile võib vastata kuni ühe tööpäeva jooksul - kui kiiremat sekkumist vaja siis on alati olemas telefon vms. Tööviljakus kindlasti paraneb läbi sellise ettevõttesisese kultuuri parendamise.
IRC jututoad - (peaaegu) surnud nähtus
IRC protokoll on pärit aastast 1988 ja oli populaarne kuni ca aastani 2003, peale mida on selle populaarsus järsult langenud - eelkõige, sest inimesed on IRC jututubadest modernsematele platvormidele liikunud (esialgu MSNi jms ja nüüdseks eelkõige ilmselt Facebooki).
Kasutasin ise ka aktiivselt IRC jututubasid - vist kuskil vahemikus 2005-2010, kus vähemalt ka Eesti jututoad olid välja suremas - alles olid üksikud aktiivsed jututoad - näiteks minule huvipakkuvatest #metal (vist oli selle nime all).
Tõenäoliselt sai saatuslikuks IRC vanamoelisus, laias laastus oli ju tegu väga tekstipõhise suhtluskanaliga ja MSN-tüüpi rakendused ja suhtlusvõrgustikud, mis hakkasid 2000ndendatel kanda kinnitama tihti omasid ka mingil kujul otsesuhtluse viise, aga käisid ajaga kaasas (multimeediavõimekus, ilus(am)/kirevam disain, rohkem võimalusi/funktsionaalsust jne).
Pärit juba 60ndatest, loojaks Ray Tomlinson.
Igasuguste kiirsuhtlusrakenduste ja suhtlusvõrgustike tulekuga personaalses suhtluses ilmselt on oma rolli kaotanud, aga näiteks ettevõttesiseses või ärisuhtluses minu arust suhteliselt asendamatu. Enda kogemuste põhjal on vaikselt viimastel aastatel hakatud ka aru saama, et iga sõnum ja teade ei peagi hetkega kohale jõudma ja tähelepanu nõudma (tegelikult jõuab e-post pea sama kiiresti kohale kui IM) ja seeläbi on e-postist saanud viis saata infot, millele ei pea kohe reageerima ja seeläbi on võimalik töötajal mõnevõrra rööprähklemist vähendada ja aega paremini planeerida (süveneda). Sellist mõtteviisi muutust on ka ettevõtetel võimalik juhtida - näiteks töökorraldusreeglites kokku leppides, et e-mailile võib vastata kuni ühe tööpäeva jooksul - kui kiiremat sekkumist vaja siis on alati olemas telefon vms. Tööviljakus kindlasti paraneb läbi sellise ettevõttesisese kultuuri parendamise.
IRC jututoad - (peaaegu) surnud nähtus
IRC protokoll on pärit aastast 1988 ja oli populaarne kuni ca aastani 2003, peale mida on selle populaarsus järsult langenud - eelkõige, sest inimesed on IRC jututubadest modernsematele platvormidele liikunud (esialgu MSNi jms ja nüüdseks eelkõige ilmselt Facebooki).
Kasutasin ise ka aktiivselt IRC jututubasid - vist kuskil vahemikus 2005-2010, kus vähemalt ka Eesti jututoad olid välja suremas - alles olid üksikud aktiivsed jututoad - näiteks minule huvipakkuvatest #metal (vist oli selle nime all).
Tõenäoliselt sai saatuslikuks IRC vanamoelisus, laias laastus oli ju tegu väga tekstipõhise suhtluskanaliga ja MSN-tüüpi rakendused ja suhtlusvõrgustikud, mis hakkasid 2000ndendatel kanda kinnitama tihti omasid ka mingil kujul otsesuhtluse viise, aga käisid ajaga kaasas (multimeediavõimekus, ilus(am)/kirevam disain, rohkem võimalusi/funktsionaalsust jne).
neljapäev, 6. veebruar 2020
Teema 1 - õpetlikud näited
Apple Newton
Kui kõik teavad iPadi siis tõenäoliselt paljud arvavad, et sellega saigi Apple'is antud valdkond alguse siis tegelikult oli Apple'il juba märgatavalt varem (esimesed mudelid aastal 1993) ka Apple Newton.
Apple Newton oli välja tulles innovatiivne seade - näiteks oli see esimene käekirjatuvastusega tahvelarvuti, kuid kõrge hind ja probleemid käekirjatuvastusega ei toonud seadmele erilist müügiedu.
Kui Steve Jobs naases Apple'isse siis Newtoni arendamine lõpetati. Jobs arvas, et probleemid olid tingitud antud projekti halvasti juhtimisest ja kuna tal polnud aega (Apple'il oli liiga palju projekte sel ajal) ise lahendada siis oli targem projekt lõpetada ja vabanenud insenerid suunatud teistesse projektidesse. Samas nägi Jobs, et antud tehnoloogial on potentsiaali ja hilisem iPad'i ja iPhone'i edu rajaneb osaliselt kindlasti just Newtonil.
Allikad:
https://en.wikipedia.org/wiki/Apple_Newton
https://www.wired.com/2013/08/remembering-the-apple-newtons-prophetic-failure-and-lasting-ideals/
Google Pixel smartwatch
Kui Pixel nutitelefonid on reaalsus siis samasse perekonda kuuluma pidanud nutikell pole siiani reaalsuseks saanud ja ei pruugigi saada.
Pixeli nutikell pidi töötama avatud Wear OS platvormil. Mõned tootjad on sellele platvormile nutikellasid valmistanud, tuntumatest näiteks LG, aga viimastel aastatel pole ei Google seda platvormi eriti arendanud ega ole paljud enam uute nutikelladega välja tulnud.
Tõenäoliselt on siin taga turule hiljaks jäämine ja toote spetsiifikast tulenev - ei ole võimalik lüüa innovatiivsusega, sest toode kui selline ei võimalda erilist innovatiivsust ja sellises situatsioonis on ainuke strateegia lüüa hinnaga, mis aga kaotaks ilmselt majandusliku mõtte.
Siin tekib paralleel näiteks ka Google'i teenusega Google+, mis tuli lööma turul väga tugevat Facebook'i ja loomulikult ebaõnnestus.
Allikas:
https://www.theverge.com/2019/9/18/20872740/google-pixel-smartwatch-flagship-why-it-failed-wear-os
Windows Vista
Vista ei ole esimene Windowsi operatsioonisüsteem, mida peetakse läbikukkunuks. Vistat nimetatake teinekord ka näiteks ME 2.0.
Vista tõenäoliselt kõige saatuslikumaks probleemiks sai käsikäes Vista pikale veninud arendusega XP väga pikk turulolek - ehk siis iga kuu veninud arendust tugevdas XP positsiooni aina enam ja seda lüüa kehva kvaliteediga OSiga muutus üha raskemaks.
Lisaks tutvustati esimest korda tüütut UAC'd, suurendati BSOD esinemise sagedust, nõuti võimekat riistvara ja kõrget hinda.
Vista on ilmselt klassikaline näide, kus üritati luua tol hetkel liiga keerukat ja võimekat süsteemi ning seega ebaõnnestuti. Samas kogu protsessi käigus õpitu lõi alused näiteks edukale Windows 7-le.
Allikad:
https://www.digitaltrends.com/computing/6-operating-systems-that-failed-miserably/
https://www.windowscentral.com/windows-vista-5-things-you-might-not-know-about-microsoft-messiest-os-release
Kui kõik teavad iPadi siis tõenäoliselt paljud arvavad, et sellega saigi Apple'is antud valdkond alguse siis tegelikult oli Apple'il juba märgatavalt varem (esimesed mudelid aastal 1993) ka Apple Newton.
Apple Newton oli välja tulles innovatiivne seade - näiteks oli see esimene käekirjatuvastusega tahvelarvuti, kuid kõrge hind ja probleemid käekirjatuvastusega ei toonud seadmele erilist müügiedu.
Kui Steve Jobs naases Apple'isse siis Newtoni arendamine lõpetati. Jobs arvas, et probleemid olid tingitud antud projekti halvasti juhtimisest ja kuna tal polnud aega (Apple'il oli liiga palju projekte sel ajal) ise lahendada siis oli targem projekt lõpetada ja vabanenud insenerid suunatud teistesse projektidesse. Samas nägi Jobs, et antud tehnoloogial on potentsiaali ja hilisem iPad'i ja iPhone'i edu rajaneb osaliselt kindlasti just Newtonil.
Allikad:
https://en.wikipedia.org/wiki/Apple_Newton
https://www.wired.com/2013/08/remembering-the-apple-newtons-prophetic-failure-and-lasting-ideals/
Google Pixel smartwatch
Kui Pixel nutitelefonid on reaalsus siis samasse perekonda kuuluma pidanud nutikell pole siiani reaalsuseks saanud ja ei pruugigi saada.
Pixeli nutikell pidi töötama avatud Wear OS platvormil. Mõned tootjad on sellele platvormile nutikellasid valmistanud, tuntumatest näiteks LG, aga viimastel aastatel pole ei Google seda platvormi eriti arendanud ega ole paljud enam uute nutikelladega välja tulnud.
Tõenäoliselt on siin taga turule hiljaks jäämine ja toote spetsiifikast tulenev - ei ole võimalik lüüa innovatiivsusega, sest toode kui selline ei võimalda erilist innovatiivsust ja sellises situatsioonis on ainuke strateegia lüüa hinnaga, mis aga kaotaks ilmselt majandusliku mõtte.
Siin tekib paralleel näiteks ka Google'i teenusega Google+, mis tuli lööma turul väga tugevat Facebook'i ja loomulikult ebaõnnestus.
Allikas:
https://www.theverge.com/2019/9/18/20872740/google-pixel-smartwatch-flagship-why-it-failed-wear-os
Windows Vista
Vista ei ole esimene Windowsi operatsioonisüsteem, mida peetakse läbikukkunuks. Vistat nimetatake teinekord ka näiteks ME 2.0.
Vista tõenäoliselt kõige saatuslikumaks probleemiks sai käsikäes Vista pikale veninud arendusega XP väga pikk turulolek - ehk siis iga kuu veninud arendust tugevdas XP positsiooni aina enam ja seda lüüa kehva kvaliteediga OSiga muutus üha raskemaks.
Lisaks tutvustati esimest korda tüütut UAC'd, suurendati BSOD esinemise sagedust, nõuti võimekat riistvara ja kõrget hinda.
Vista on ilmselt klassikaline näide, kus üritati luua tol hetkel liiga keerukat ja võimekat süsteemi ning seega ebaõnnestuti. Samas kogu protsessi käigus õpitu lõi alused näiteks edukale Windows 7-le.
Allikad:
https://www.digitaltrends.com/computing/6-operating-systems-that-failed-miserably/
https://www.windowscentral.com/windows-vista-5-things-you-might-not-know-about-microsoft-messiest-os-release
Tellimine:
Postitused (Atom)