Kuivõrd Eestis on IT-valdkond endiselt buumimas - ka eriolukorras ilmselt väga elujõuline - siis on endiselt IT-valdkonna spetsialiste puudu, kuid teatud tendentsid tunduvad olevat ka vaikselt nihkunud. Koolipingist küll värvatakse endiselt, aga haridust on ka tööandjad tõenäoliselt hakanud rohkem väärtustama ja samas on paljud IT-s töötavad indiviidid leidnud, et akadeemiline haridus tuleb ühel või teisel viisil kasuks.
Antud postituse autor on pisut atüüpiline näide IT juurde jõudnud
inimesest. Hariduselt pigem mehaanikainsener - bakalaureusekraad
mehhatroonikas ja magistrikraad tootearenduses ja tootmistehnikas.
Iseenesest mehhatroonikas olid ka selgelt IT ja programmeerimisained ja
esimesed tutvused programmeerimisega said just seal tehtud, aga
järgnevad valikud hoidsid pigem mehaanika poolel.
Eeldused
Üks IT-ala inimene peaks ennast vähemalt mingil määral tundma ennast kodus matemaatikas. Antud valdkonna haridus sunnib seda vähemalt mõne kõrgema matemaatika aine läbimise näol vähemalt mingil tasemel kursis olema.
Kindlasti peab suus olema inglise keel ja iga täiendav keel, kasvõi väga elementaarsel tasemel suurendab seoste nägemise ja tekitamise oskust isegi kui õpitavat keelt päriselt rääkima ei õpita.
IT-alane kõrgharidus bakalaureuse astmes võiks kuuluda iga IT-profi minimaalsesse portfelli. Sellele võib eelneda ka läbi kutsehariduse saadud IT-alane haridus.
Omadused
Iga proff, ka IT-proff, peab tänases maailmas olema meeskonnamängija, aga selleks, et olla proff, peavad olema selgelt kõrgel tasemel ka individuaalsed oskused - oskus iseseisvalt töötada, otsustada ja ennast juhtida. Tuleb seega osata töötada nii üksi, väikses meeskonnas kui ka suures struktuuris - vähemalt mingis eluetapis. Mida kõrgem professionaalsuse tase, seda rohkem võib olla võimalik valida just endale sobivat viisi töötamiseks, aga juba puhtalt kogemuse mõistes tuleks iga variant edukalt läbida.
Kuivõrd inimeste suhtlusvajadused on erineva tasemega ja IT-inimesi stereotüüpselt pigem introvertideks tembeldatakse siis suhtlusoskus on professionaalsuse saavutamisel väga tähtis. Professionaalsuse saavutamise võiks ka ümber nimetada isikliku täiuslikkuse saavutamiseks, mis on pärit aasia filosoofiast - dao või tao nime all - ning mis on võib-olla eurooplasele algul pisut harjumatu. Mehaanikainsenerina olles mõnda aega uurinud Toyota tootmissüsteemi, siis seal on täpselt samamoodi sisse ehitatud täiuse poole püüdlemine ja enese ja ettevõtte pidev parendamine ja arendamine. Kuni selleni välja, et eesmärgid on tavamõistes saavutamatud - nt null defektset toodet või null laovaru. Täpselt samasugune täiuse poole püüdlemine peab iseloomustama ka igat (IT-)proffi ja selle juures tuleb aru saada, et täiuslikkust tegelikult mitte kunagi ei saavutatagi, vaid iga tunni ja päevaga ollakse sellele natuke lähemal iialgi kohale jõudmata.
Oskused
Olles ise jõudnud IT juurde mõnevõrra tiiruga siis olen erapoolik ka IT kui eraldiseisva distsipliini osas. Näen IT-d mõnes mõttes füüsilisemate distsipliinide täiendusena. Seega lisaks vastavatele oskustele IT-s - millele iganes inimene on spetsialiseerunud - siis tegelikult võiks olla lisaks teadmine (haridus) ka mingist muust distsipliinist - olgu selleks mehaanika või mis tahes huvi pakkuv distsipliin ja parim on kui selles valdkonnas ollakse ka töötanud. Sama kehtib ka n-ö IT-siseselt, kui oled ennast mingis valdkonnas juba mugavalt tundmas siis võiks võtta midagi muud kõrvale. Samas, n-ö mugavat valdkonda ei tohiks kõrvale heita, vaid see peaks muutuma valdkonnaks, mida ise edasi anda ja õpetada. Ükski proff ei ole proff enne kui tema poole hakkavad pöörduma sama valdkonna inimesed, keda too proff siis ka edukalt suudab aidata ja õpetada.
neljapäev, 26. märts 2020
kolmapäev, 18. märts 2020
Teema 7 - copyleft analüüs
Copyleft on nimetuses copyright paroodiana sündinud ja tarbijaid liialt kitsastesse piiridesse sundinud praktikate kontrrevolutsioon. Copyleft jaguneb laias laastus kaheks - tugevaks ja nõrgaks, kolmeks - väga tugevaks, tugevaks ja nõrgaks või ka neljaks - väga tugevaks (AGPL), tugevaks (GNU GPL), nõrgaks (GNU
LGPL) ja puuduva copyleft'iga (Apache, MIT,
X11, BSD) litsentsiks.
AGPL
Täispikalt GNU Affero General Public License on väga tugev vaba copyleft litsents ning täiendab GPL litsentsi üle võrgu tarkvara kasutamise osas, mille puhul GPL litsentsil puudus määratlus (GPL litsents ei käsitle üle võrgu tarkvara kasutamist jagamisena ja seega ei pea rakendama GPL litsentsi nõudeid ja jätta jagamata lähtekoodi).
Näiteks on selle litsentsi alusel loodud veebikeskkond automaatsete kõnetranskriptsioonide sirvimiseks.
http://bark.phon.ioc.ee/tsab/p/index
https://www.keeletehnoloogia.ee/et/ekktt/ekktt-projektid/eestikeelse-konetuvastuse-meetodite-uurimine-ja-arendamine
GPL
GNU General Public License on grupp copyleft litsentse, mis tagavad lõppkasutajate õiguse kasutada, tudeerida, jagada ja muuta tarkvara. Aga kõik sellise litsentsiga tarkvara alusel loodu peab samuti kandma samu või ekvivalentseid litsentsitingimusi, mis võib olla arendajale üpris piirav, kuid kaitseb tasuta loodud tarkvara ärakasutamise eest. Tuntuim on GNU General Public License, version 2, mis loodi 1991 ja sai täiendust kolmanda versiooniga alles aastal 2007.
Näiteks on GPLv2+ litsentsiga Bloggeri vabavaraline konkurent Wordpress.
LGPL
Ka GPL litsentsi gruppi kuuluv GNU Lesser General Public License, kuid n-ö nõrk copyleft litsents, mis on kompromiss jäiga GPL ja lubavamate BSD ja MIT litsentside vahel. Põhiliselt kasutatakse erinevate teekide puhul. See lubab arendajatel kasutada LGPL litsentsiga teeke, aga ülejäänud osa oma tarkvarast saab arendaja litsentseerida kuidas soovib, mis annab selgelt arendajale vabamad käed ja lõppkasutaja saab LGPL litsentsiga osi muuta endiselt kuidas soovib.
Näiteks on LGPL litsentsiga olnud Mozilla Firefox, praeguseks küll analoogsel Mozilla Public License'il (MPL).
MIT / BSD jms
MIT ja BSD jt sarnased litsentsid on ka n-ö mitte-copyleft litsentsid, mida copyleft litsentside hulka ei loeta, kuid kuna on tugevalt mõjutanud nt LGPL litsentside sündi. Seda gruppi litsentse nimetatakse nn lubavateks litsentsideks, sest need ei garanteeri, et tarkvara jääb vabaks seeläbi andes arendajale vabavara seisukohast kõige vabamad käed. Näiteks võib tarkavara esimene versioon olla tasuta, aga järgmine võib muutuda tasuliseks. Kasutajale võib see muidugi äärmisel ebameeldiv olla.
Allikad:
https://en.wikipedia.org/wiki/Copyleft
https://en.wikipedia.org/wiki/GNU_General_Public_License
https://en.wikipedia.org/wiki/GNU_Lesser_General_Public_License
https://en.wikipedia.org/wiki/Permissive_software_license
AGPL
Täispikalt GNU Affero General Public License on väga tugev vaba copyleft litsents ning täiendab GPL litsentsi üle võrgu tarkvara kasutamise osas, mille puhul GPL litsentsil puudus määratlus (GPL litsents ei käsitle üle võrgu tarkvara kasutamist jagamisena ja seega ei pea rakendama GPL litsentsi nõudeid ja jätta jagamata lähtekoodi).
Näiteks on selle litsentsi alusel loodud veebikeskkond automaatsete kõnetranskriptsioonide sirvimiseks.
http://bark.phon.ioc.ee/tsab/p/index
https://www.keeletehnoloogia.ee/et/ekktt/ekktt-projektid/eestikeelse-konetuvastuse-meetodite-uurimine-ja-arendamine
GPL
GNU General Public License on grupp copyleft litsentse, mis tagavad lõppkasutajate õiguse kasutada, tudeerida, jagada ja muuta tarkvara. Aga kõik sellise litsentsiga tarkvara alusel loodu peab samuti kandma samu või ekvivalentseid litsentsitingimusi, mis võib olla arendajale üpris piirav, kuid kaitseb tasuta loodud tarkvara ärakasutamise eest. Tuntuim on GNU General Public License, version 2, mis loodi 1991 ja sai täiendust kolmanda versiooniga alles aastal 2007.
Näiteks on GPLv2+ litsentsiga Bloggeri vabavaraline konkurent Wordpress.
LGPL
Ka GPL litsentsi gruppi kuuluv GNU Lesser General Public License, kuid n-ö nõrk copyleft litsents, mis on kompromiss jäiga GPL ja lubavamate BSD ja MIT litsentside vahel. Põhiliselt kasutatakse erinevate teekide puhul. See lubab arendajatel kasutada LGPL litsentsiga teeke, aga ülejäänud osa oma tarkvarast saab arendaja litsentseerida kuidas soovib, mis annab selgelt arendajale vabamad käed ja lõppkasutaja saab LGPL litsentsiga osi muuta endiselt kuidas soovib.
Näiteks on LGPL litsentsiga olnud Mozilla Firefox, praeguseks küll analoogsel Mozilla Public License'il (MPL).
MIT / BSD jms
MIT ja BSD jt sarnased litsentsid on ka n-ö mitte-copyleft litsentsid, mida copyleft litsentside hulka ei loeta, kuid kuna on tugevalt mõjutanud nt LGPL litsentside sündi. Seda gruppi litsentse nimetatakse nn lubavateks litsentsideks, sest need ei garanteeri, et tarkvara jääb vabaks seeläbi andes arendajale vabavara seisukohast kõige vabamad käed. Näiteks võib tarkavara esimene versioon olla tasuta, aga järgmine võib muutuda tasuliseks. Kasutajale võib see muidugi äärmisel ebameeldiv olla.
Allikad:
https://en.wikipedia.org/wiki/Copyleft
https://en.wikipedia.org/wiki/GNU_General_Public_License
https://en.wikipedia.org/wiki/GNU_Lesser_General_Public_License
https://en.wikipedia.org/wiki/Permissive_software_license
neljapäev, 12. märts 2020
Teema 6 - The Case for Copyright Reform hinnang
Rick Falkvinge ja Christian Engströmi raamatus toodud kuus lahendust on edumeelsed ja tavatarbijale kindlasti soodsad, kuid kuidas neid maha müüa (suur)ettevõtetele on märksa keerukam. Neid ideid saab küll riiklike ja Euroopa Liidu tasemel poliitiliselt vastu võtta, aga märksa kiirema muudatuse tooks just ettevõtete arusaamade muutmine - aga see tähendab ärimudelite muutumist.
Moral Rights Unchanged
Ettepanek, et ennast võõraste sulgedega ehtida ei tohiks, on ilmselt kõigile juba praegu vastuvõetav ja ses osas ilmselt erilisi vaidlusi ei tule, kuigi nii ajalooliselt kui ka siiani on plagieerimise ja autorluse teema väga päevakorras. Tegelikult on iga autor plagiaator, sest tema töö on suures osas eelnevalt loodu alusel genereeritu. Ses mõttes on ka autori/looja mõiste hägune ja kus jookseb ses osas piir. Kujutame ette, et kaks muusikut kirjutavad samaaegselt identse kitarririfi üksteist plagieerimata. Kumb on siis autor? Kas see väärib üldse vaidlust. Või siis, et üht ja sama kitarririffi plagieeritakse ikka ja jälle. Tõenäoliselt tekib mingi piir, kus tarbijate jaoks muutub selle kasutamine tüütuks ja nad otsivad midagi uut.
Hea näide autorlusest on ka Tenacious D - One Note Song absurdini viidud autorluse teemal.
https://www.youtube.com/watch?v=Rre3zgL7eMk
Free Non-Commercial Sharing
Näitena toodud luuletuse kirjutamine mingis kirjavahetuses on hea näide kuidas autoriõigustega tahetakse digimaailmas absurdini minna. Samas on analoog- ja digitaalmaailm ilmselt üpriski sarnased ja digimaailma puhul on tegemist lihtsalt järgmise sammuga kopeerimise lihtsustumise suunas (nii nagu Gutenbergi tegi suure hüppe selles vallas, nii on internet seda järjekordselt teinud). Tõenäoliselt olid raamatuid käsitsi ümber "trükkivad" mungad ka Gutenbergi peale väga vihased. Ehk siis miskit pole muutunud, tänase päeva muusika-, filmi- jms töösturid on lihtsalt järjekordsed mungad (ludiidid), kes üritavad kümne küünega oma vanast ärimudelist kinni hoida selle asemel, et muutunud olukorraga kohaneda ja ärimudeleid kohandada. Igasugune jagamise piiramine on arengule kahjulik, aga ometi seda tehakse lühiajalise ärikasumi nimel ja need kombed on visad muutuma. Igapäevaselt lahendatakse kümnetes ja sadades kohtades pea identseid probleeme leiutades seeläbi igapäevaselt jalgratast.
20 Years Of Commercial Monopoly
Praegune praktika, kus autoriõigus säilib teatud kohtades 70 aastat peale autori surma, on üpris arulage. See täidab ainult pärijate taskuid, kes ise sellesse loomingusse ju panustanud ei ole ja saavad sisuliselt tasuta lõunaid. 20 aastat loomisest tundub mõistlikuna, kuigi ka sealt tegelikult võiks veel allapoole tulla - mida varem ja kiiremini saab kogu ühiskond loomingut kasutada, seda parem ühiskonnale tervikuna. Teine lähenemine on, et me toetame otse autoreid - näiteks Patreon - ja sel juhul nad tegelikult ei peakski autoriõigusi oma loomingule määrama. Ehk siis loomingut saame tarbida piiranguteta, aga sotsiaalselt vastutustundliku olendina panustame autoritesse, kes meile meeldivad.
Registration After 5 Years
Eelmise laiendus, kus autoriõigusega kaitstud loomingut soovitakse kasutada (kasvõi nt raamatu uustrükke teha), aga kuna autor või autoriõiguste omanikud pole kättesaadavad, siis jääb see olemata.Tarbijale tundub see rumal - tarbijal on soov loomingut tarbida, aga seadusandlus ei lase tal seda ametlikult teha. Meenub artikkel, kus üks juutuuber arvustas üht mängu, mille legaalselt saamiseks pidi ta paraja kadalipu läbima. Ehk siis autorid/autoriõiguste omanikud on ka ise parajalt laisad ja tihti on lihtsam tarbida loomingut illegaalselt. Seega 5-aastane automaatne õiguste kaitse ja seejärel õiguste uuendamine tunduvad arukad. Samas eelpooltoodust lähtuvalt peaks õiguste uuendamisel olema ka mingisugune kohustus loomingu legaalse omandamise kanalite osas olema, et tagada, et looming on saadaval.
Free Sampling
Hip-hop muusika on suurepärane näide, kus tegelikult algusaastatel vilistati autoriõigustele kasutades vanu bluusi, funki, džässi, disco jne katkendeid loomaks uusi lugusid. Tihti olid need unustusehõlma vajunud lood, mille autoriõiguste omanike leidmine oleks paljudel juhtudel olnud keeruline. Samas kui hip-hop populaarseks sai siis tekkisid ka kohtuvaidlused ja rahanõudmised. Loomingulisusele oli see kindlasti hoop. Samas suudeti ka sellele vastata mixtape'ide tegemisega. Alguses neid müüdi raha eest, aga surued muusikatööstused lasid selle äri põhja politseireidide ja vahistamistega. Kuid muusikud leidsid ka seal uue ärimudeli ja hakkasid mixtape'sid tasuta välja andma ja tihti hinnati neid kõrgemalt kui raha eest albumeid, sest artistid said mixtape'idel ennast täpselt nii väljendada kuidas soovisid, albumitel seevastu oli ikka mingit tsensuuri (nt plaadifirma poolt). Seeläbi võiks olla tsiteerimislaadne lahendus mõistlik ja ei tohiks takistada loomingut. Samas võiks olla võimalus nii "tsiteerijal" kui "tsiteeritaval" olla võimalus sellest kasu saada - kuid see on ilmselt keeruline - kes kui palju saab jms vaidlused - seega seni, kuni autoriõiguste omanikuga pole kokkulepet, ei tohiks ka "tsiteerija" sellest (rahalist) kasu saada.
A Ban on DRM
Olles aastate jooksul mänginud palju arvutimänge ja noorena tegin seda piraatikoopiate kaudu siis teatud hetkest muutusid igasugused DRM lahendused ikka üpris absurdseks kuni selleni välja, et tihti ei saanud ka legaalsete koopiate omanikud oma mänge mängida probleemideta. Samuti olen ammu mõelnud, et see kulu DRM lahendustele vs ärimudeli muutmine - kas see on seda väärt. DRM tundub puhta ressursi raiskamisena ja kipub piirama ka legaalseid kasutajaid. Mängumaailmas on ilmselt freemium mängud nähe ärimudeli muutumisest, kuigi neid kirutakse võib-olla rohkemgi kui DRM lahendusi, sest freemium mängud on tihti veel silmapaistvamalt rahaahned.
Moral Rights Unchanged
Ettepanek, et ennast võõraste sulgedega ehtida ei tohiks, on ilmselt kõigile juba praegu vastuvõetav ja ses osas ilmselt erilisi vaidlusi ei tule, kuigi nii ajalooliselt kui ka siiani on plagieerimise ja autorluse teema väga päevakorras. Tegelikult on iga autor plagiaator, sest tema töö on suures osas eelnevalt loodu alusel genereeritu. Ses mõttes on ka autori/looja mõiste hägune ja kus jookseb ses osas piir. Kujutame ette, et kaks muusikut kirjutavad samaaegselt identse kitarririfi üksteist plagieerimata. Kumb on siis autor? Kas see väärib üldse vaidlust. Või siis, et üht ja sama kitarririffi plagieeritakse ikka ja jälle. Tõenäoliselt tekib mingi piir, kus tarbijate jaoks muutub selle kasutamine tüütuks ja nad otsivad midagi uut.
Hea näide autorlusest on ka Tenacious D - One Note Song absurdini viidud autorluse teemal.
https://www.youtube.com/watch?v=Rre3zgL7eMk
Free Non-Commercial Sharing
Näitena toodud luuletuse kirjutamine mingis kirjavahetuses on hea näide kuidas autoriõigustega tahetakse digimaailmas absurdini minna. Samas on analoog- ja digitaalmaailm ilmselt üpriski sarnased ja digimaailma puhul on tegemist lihtsalt järgmise sammuga kopeerimise lihtsustumise suunas (nii nagu Gutenbergi tegi suure hüppe selles vallas, nii on internet seda järjekordselt teinud). Tõenäoliselt olid raamatuid käsitsi ümber "trükkivad" mungad ka Gutenbergi peale väga vihased. Ehk siis miskit pole muutunud, tänase päeva muusika-, filmi- jms töösturid on lihtsalt järjekordsed mungad (ludiidid), kes üritavad kümne küünega oma vanast ärimudelist kinni hoida selle asemel, et muutunud olukorraga kohaneda ja ärimudeleid kohandada. Igasugune jagamise piiramine on arengule kahjulik, aga ometi seda tehakse lühiajalise ärikasumi nimel ja need kombed on visad muutuma. Igapäevaselt lahendatakse kümnetes ja sadades kohtades pea identseid probleeme leiutades seeläbi igapäevaselt jalgratast.
20 Years Of Commercial Monopoly
Praegune praktika, kus autoriõigus säilib teatud kohtades 70 aastat peale autori surma, on üpris arulage. See täidab ainult pärijate taskuid, kes ise sellesse loomingusse ju panustanud ei ole ja saavad sisuliselt tasuta lõunaid. 20 aastat loomisest tundub mõistlikuna, kuigi ka sealt tegelikult võiks veel allapoole tulla - mida varem ja kiiremini saab kogu ühiskond loomingut kasutada, seda parem ühiskonnale tervikuna. Teine lähenemine on, et me toetame otse autoreid - näiteks Patreon - ja sel juhul nad tegelikult ei peakski autoriõigusi oma loomingule määrama. Ehk siis loomingut saame tarbida piiranguteta, aga sotsiaalselt vastutustundliku olendina panustame autoritesse, kes meile meeldivad.
Registration After 5 Years
Eelmise laiendus, kus autoriõigusega kaitstud loomingut soovitakse kasutada (kasvõi nt raamatu uustrükke teha), aga kuna autor või autoriõiguste omanikud pole kättesaadavad, siis jääb see olemata.Tarbijale tundub see rumal - tarbijal on soov loomingut tarbida, aga seadusandlus ei lase tal seda ametlikult teha. Meenub artikkel, kus üks juutuuber arvustas üht mängu, mille legaalselt saamiseks pidi ta paraja kadalipu läbima. Ehk siis autorid/autoriõiguste omanikud on ka ise parajalt laisad ja tihti on lihtsam tarbida loomingut illegaalselt. Seega 5-aastane automaatne õiguste kaitse ja seejärel õiguste uuendamine tunduvad arukad. Samas eelpooltoodust lähtuvalt peaks õiguste uuendamisel olema ka mingisugune kohustus loomingu legaalse omandamise kanalite osas olema, et tagada, et looming on saadaval.
Free Sampling
Hip-hop muusika on suurepärane näide, kus tegelikult algusaastatel vilistati autoriõigustele kasutades vanu bluusi, funki, džässi, disco jne katkendeid loomaks uusi lugusid. Tihti olid need unustusehõlma vajunud lood, mille autoriõiguste omanike leidmine oleks paljudel juhtudel olnud keeruline. Samas kui hip-hop populaarseks sai siis tekkisid ka kohtuvaidlused ja rahanõudmised. Loomingulisusele oli see kindlasti hoop. Samas suudeti ka sellele vastata mixtape'ide tegemisega. Alguses neid müüdi raha eest, aga surued muusikatööstused lasid selle äri põhja politseireidide ja vahistamistega. Kuid muusikud leidsid ka seal uue ärimudeli ja hakkasid mixtape'sid tasuta välja andma ja tihti hinnati neid kõrgemalt kui raha eest albumeid, sest artistid said mixtape'idel ennast täpselt nii väljendada kuidas soovisid, albumitel seevastu oli ikka mingit tsensuuri (nt plaadifirma poolt). Seeläbi võiks olla tsiteerimislaadne lahendus mõistlik ja ei tohiks takistada loomingut. Samas võiks olla võimalus nii "tsiteerijal" kui "tsiteeritaval" olla võimalus sellest kasu saada - kuid see on ilmselt keeruline - kes kui palju saab jms vaidlused - seega seni, kuni autoriõiguste omanikuga pole kokkulepet, ei tohiks ka "tsiteerija" sellest (rahalist) kasu saada.
A Ban on DRM
Olles aastate jooksul mänginud palju arvutimänge ja noorena tegin seda piraatikoopiate kaudu siis teatud hetkest muutusid igasugused DRM lahendused ikka üpris absurdseks kuni selleni välja, et tihti ei saanud ka legaalsete koopiate omanikud oma mänge mängida probleemideta. Samuti olen ammu mõelnud, et see kulu DRM lahendustele vs ärimudeli muutmine - kas see on seda väärt. DRM tundub puhta ressursi raiskamisena ja kipub piirama ka legaalseid kasutajaid. Mängumaailmas on ilmselt freemium mängud nähe ärimudeli muutumisest, kuigi neid kirutakse võib-olla rohkemgi kui DRM lahendusi, sest freemium mängud on tihti veel silmapaistvamalt rahaahned.
neljapäev, 5. märts 2020
Teema 5 - Andesta teistele nende eksimused
Umbes viisteist aastat tagasi registreerisin ennast mind huvitava foorumi kasutajaks. Kasutajanimena kasutasin ka mõned korrad varem arvutimängudes kasutatud pseudonüümi. Foorumis üks esimestest postitustest oli pseudonüümi saamise/päritolu kohta. Pseudonüüm sai seejärel foorumi "jumalate" poolt tugeva kriitika osaliseks kuni selleni, et otsustasin, et ma ei saa olemasoleva kasutajaga jätkata ja lõin uue kasutaja uue pseudonüümiga, mida kasutan siiani ja mis otsingumootorit kasutades annab pea eranditult minuga seotud vasted - minu mäletamist mööda olen leidnud ainult ühe koha, kus sellist pseudonüümi on kasutatud. Samas esialgne pseudonüüm oli väga lihtsakoeline.
Aga - foorumi "jumalate" reaktsioon oli minu arust pisut liiast. Rohelisena suhtusin neisse austusega ja selline reaktsioon oli esialgu mäletamist mööda ootamatu. Materjalis antud soovitus võiksid vanemad olijad selliseid näpunäiteid anda eraviisiliselt. Paraku tehti seda avalikult foorumis endas.
Samas viis see vastu näppe saamine uue unikaalse pseudonüümi loomiseni ja hiljem tõusin ka sama foorumi administraatoriks ning mäletamist mööda pole ma ise sellist kriitikat foorumis kunagi jaganud, võimalik, et just eelpoolmainitud kogemusest mõjutatuna.
Ehk siis mina olen oma tegevuses üritanud aru saada, et paljud rohelised kasutajad teevadki alguses palju vigu ja ka sobimatuid tegevusi. Samuti ise teistes foorumites käies ja infot otsides üritan teha kogu eeltöö enne ära, et küsimust küsima ei peakski. Praeguseks on infokogused niivõrd suured, et ma ei mäletagi millal viimati ma oleks pidanud kuskilt mingile küsimusele vastust küsima.
Ehk siis siia sobiks internetireegel 22. Väga suure tõenäosusega on midagi sind huvitava kohta juba küsimus esitatud ja vastus antud.
Rule 22: Original content is original only for a few seconds before it's no longer original. Every post is always a repost of a repost
Allikas:
https://tvtropes.org/pmwiki/pmwiki.php/Main/RulesOfTheInternet
Aga - foorumi "jumalate" reaktsioon oli minu arust pisut liiast. Rohelisena suhtusin neisse austusega ja selline reaktsioon oli esialgu mäletamist mööda ootamatu. Materjalis antud soovitus võiksid vanemad olijad selliseid näpunäiteid anda eraviisiliselt. Paraku tehti seda avalikult foorumis endas.
Samas viis see vastu näppe saamine uue unikaalse pseudonüümi loomiseni ja hiljem tõusin ka sama foorumi administraatoriks ning mäletamist mööda pole ma ise sellist kriitikat foorumis kunagi jaganud, võimalik, et just eelpoolmainitud kogemusest mõjutatuna.
Ehk siis mina olen oma tegevuses üritanud aru saada, et paljud rohelised kasutajad teevadki alguses palju vigu ja ka sobimatuid tegevusi. Samuti ise teistes foorumites käies ja infot otsides üritan teha kogu eeltöö enne ära, et küsimust küsima ei peakski. Praeguseks on infokogused niivõrd suured, et ma ei mäletagi millal viimati ma oleks pidanud kuskilt mingile küsimusele vastust küsima.
Ehk siis siia sobiks internetireegel 22. Väga suure tõenäosusega on midagi sind huvitava kohta juba küsimus esitatud ja vastus antud.
Rule 22: Original content is original only for a few seconds before it's no longer original. Every post is always a repost of a repost
Allikas:
https://tvtropes.org/pmwiki/pmwiki.php/Main/RulesOfTheInternet
Tellimine:
Postitused (Atom)