Rick Falkvinge ja Christian Engströmi raamatus toodud kuus lahendust on edumeelsed ja tavatarbijale kindlasti soodsad, kuid kuidas neid maha müüa (suur)ettevõtetele on märksa keerukam. Neid ideid saab küll riiklike ja Euroopa Liidu tasemel poliitiliselt vastu võtta, aga märksa kiirema muudatuse tooks just ettevõtete arusaamade muutmine - aga see tähendab ärimudelite muutumist.
Moral Rights Unchanged
Ettepanek, et ennast võõraste sulgedega ehtida ei tohiks, on ilmselt kõigile juba praegu vastuvõetav ja ses osas ilmselt erilisi vaidlusi ei tule, kuigi nii ajalooliselt kui ka siiani on plagieerimise ja autorluse teema väga päevakorras. Tegelikult on iga autor plagiaator, sest tema töö on suures osas eelnevalt loodu alusel genereeritu. Ses mõttes on ka autori/looja mõiste hägune ja kus jookseb ses osas piir. Kujutame ette, et kaks muusikut kirjutavad samaaegselt identse kitarririfi üksteist plagieerimata. Kumb on siis autor? Kas see väärib üldse vaidlust. Või siis, et üht ja sama kitarririffi plagieeritakse ikka ja jälle. Tõenäoliselt tekib mingi piir, kus tarbijate jaoks muutub selle kasutamine tüütuks ja nad otsivad midagi uut.
Hea näide autorlusest on ka Tenacious D - One Note Song absurdini viidud autorluse teemal.
https://www.youtube.com/watch?v=Rre3zgL7eMk
Free Non-Commercial Sharing
Näitena toodud luuletuse kirjutamine mingis kirjavahetuses on hea näide kuidas autoriõigustega tahetakse digimaailmas absurdini minna. Samas on analoog- ja digitaalmaailm ilmselt üpriski sarnased ja digimaailma puhul on tegemist lihtsalt järgmise sammuga kopeerimise lihtsustumise suunas (nii nagu Gutenbergi tegi suure hüppe selles vallas, nii on internet seda järjekordselt teinud). Tõenäoliselt olid raamatuid käsitsi ümber "trükkivad" mungad ka Gutenbergi peale väga vihased. Ehk siis miskit pole muutunud, tänase päeva muusika-, filmi- jms töösturid on lihtsalt järjekordsed mungad (ludiidid), kes üritavad kümne küünega oma vanast ärimudelist kinni hoida selle asemel, et muutunud olukorraga kohaneda ja ärimudeleid kohandada. Igasugune jagamise piiramine on arengule kahjulik, aga ometi seda tehakse lühiajalise ärikasumi nimel ja need kombed on visad muutuma. Igapäevaselt lahendatakse kümnetes ja sadades kohtades pea identseid probleeme leiutades seeläbi igapäevaselt jalgratast.
20 Years Of Commercial Monopoly
Praegune praktika, kus autoriõigus säilib teatud kohtades 70 aastat peale autori surma, on üpris arulage. See täidab ainult pärijate taskuid, kes ise sellesse loomingusse ju panustanud ei ole ja saavad sisuliselt tasuta lõunaid. 20 aastat loomisest tundub mõistlikuna, kuigi ka sealt tegelikult võiks veel allapoole tulla - mida varem ja kiiremini saab kogu ühiskond loomingut kasutada, seda parem ühiskonnale tervikuna. Teine lähenemine on, et me toetame otse autoreid - näiteks Patreon - ja sel juhul nad tegelikult ei peakski autoriõigusi oma loomingule määrama. Ehk siis loomingut saame tarbida piiranguteta, aga sotsiaalselt vastutustundliku olendina panustame autoritesse, kes meile meeldivad.
Registration After 5 Years
Eelmise laiendus, kus autoriõigusega kaitstud loomingut soovitakse kasutada (kasvõi nt raamatu uustrükke teha), aga kuna autor või autoriõiguste omanikud pole kättesaadavad, siis jääb see olemata.Tarbijale tundub see rumal - tarbijal on soov loomingut tarbida, aga seadusandlus ei lase tal seda ametlikult teha. Meenub artikkel, kus üks juutuuber arvustas üht mängu, mille legaalselt saamiseks pidi ta paraja kadalipu läbima. Ehk siis autorid/autoriõiguste omanikud on ka ise parajalt laisad ja tihti on lihtsam tarbida loomingut illegaalselt. Seega 5-aastane automaatne õiguste kaitse ja seejärel õiguste uuendamine tunduvad arukad. Samas eelpooltoodust lähtuvalt peaks õiguste uuendamisel olema ka mingisugune kohustus loomingu legaalse omandamise kanalite osas olema, et tagada, et looming on saadaval.
Free Sampling
Hip-hop muusika on suurepärane näide, kus tegelikult algusaastatel vilistati autoriõigustele kasutades vanu bluusi, funki, džässi, disco jne katkendeid loomaks uusi lugusid. Tihti olid need unustusehõlma vajunud lood, mille autoriõiguste omanike leidmine oleks paljudel juhtudel olnud keeruline. Samas kui hip-hop populaarseks sai siis tekkisid ka kohtuvaidlused ja rahanõudmised. Loomingulisusele oli see kindlasti hoop. Samas suudeti ka sellele vastata mixtape'ide tegemisega. Alguses neid müüdi raha eest, aga surued muusikatööstused lasid selle äri põhja politseireidide ja vahistamistega. Kuid muusikud leidsid ka seal uue ärimudeli ja hakkasid mixtape'sid tasuta välja andma ja tihti hinnati neid kõrgemalt kui raha eest albumeid, sest artistid said mixtape'idel ennast täpselt nii väljendada kuidas soovisid, albumitel seevastu oli ikka mingit tsensuuri (nt plaadifirma poolt). Seeläbi võiks olla tsiteerimislaadne lahendus mõistlik ja ei tohiks takistada loomingut. Samas võiks olla võimalus nii "tsiteerijal" kui "tsiteeritaval" olla võimalus sellest kasu saada - kuid see on ilmselt keeruline - kes kui palju saab jms vaidlused - seega seni, kuni autoriõiguste omanikuga pole kokkulepet, ei tohiks ka "tsiteerija" sellest (rahalist) kasu saada.
A Ban on DRM
Olles aastate jooksul mänginud palju arvutimänge ja noorena tegin seda piraatikoopiate kaudu siis teatud hetkest muutusid igasugused DRM lahendused ikka üpris absurdseks kuni selleni välja, et tihti ei saanud ka legaalsete koopiate omanikud oma mänge mängida probleemideta. Samuti olen ammu mõelnud, et see kulu DRM lahendustele vs ärimudeli muutmine - kas see on seda väärt. DRM tundub puhta ressursi raiskamisena ja kipub piirama ka legaalseid kasutajaid. Mängumaailmas on ilmselt freemium mängud nähe ärimudeli muutumisest, kuigi neid kirutakse võib-olla rohkemgi kui DRM lahendusi, sest freemium mängud on tihti veel silmapaistvamalt rahaahned.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar