I-sight.com toob hea käitumisjuhendi (Code of Conduct) või eetikakoodeksi (Code of Ethics) tunnustena välja 5 tunnust:
- kirjutatud lugejale - lihtne aru saada ja ei sisalda tehnilisi või õiguslikku sõnavara;
- põhjalik - katab tähtsad alad, millega töötajad igapäevaselt kokku puutuvad ja vastab tüüpilistele küsimustele;
- juhtkonna toetatud - heaks kiidetud juhtkonna poolt, tihti sisaldab tippjuhi eessõna;
- kättesaadav - nii töötajatele, investoritele kui ka potentsiaalsetel investoritele;
- silmale kena vaadata - jälgib puhast stiili ja peegeldab ettevõtet
Dell Technologies kodulehel on veebilehel näha lühikokkuvõte ettevõtte käitumisjuhendist. Samas on kättesaadav PDF-i kujul ka täispikk käitumisjuhend, mis on 59 lk pikk.
Nii lühikokkuvõte kui ka täispikk dokument jagunevad viide ossa, milleks on klient/kliendid, koos võitmine, innovatsioon, tulemused ja ausameelsus (integrity). Täispikas versioonis on lisaks ka eessõnana üldisemad põhimõtted, millele järgnevad siis eelpoolmainitud viis detailsemat osa.
Stiil on dokumendil ühtlane, lihtne ja puhas, igal osal on enda iseloomustav visuaalne taust (foto). Näiteks on nn eessõna osas kasutatud põhja suunatud kompassi, mis viitab True North motiivile.
Iga põhimõte on selgelt pealkirjastatud ja järgnev lahtiseletus on lihtsasti kirjeldatud, kasutatud on ka küsimuste-vastuste formaati põhimõtte täiendamiseks ning ka võtmepunkti (Key takeaway). Samuti on viidatud igal pool asjakohastele täiendavatele materjalidele või kontaktidele.
Samuti skaleerub lühikokkuvõte, täispika dokumendi sisukord kui ka kogu dokument hästi. Lühikokkuvõte annab esmase aimduse, hästi pealkirjastatud sisukord täiendab lühikokkuvõtet ja täispikk dokument annab töötajale või muule huvilisele juba üpris täieliku pildi (aga samas ei koorma üle).
I-sight.com toodud põhimõtteid tundub Delli käitumiskoodeks hästi järgivat - arusaadav, põhjalik, kättesaadav, puhta stiiliga, sisaldab tegevjuhi pöördumist, kinnitatud juhtkonna nõukogu tasemel. Andmete ja ärisaladuste ning konfidentsiaalse infoga ümberkäimist puudutav tundub olevat kirjeldatu põhjal üpris karm ja vanamoeline, aga tõenäoliselt on see sellisele suurettevõttele möödapääsmatu, eriti arvestades, et ettevõtte peakontor on USA-s, mille taga on ka osalt angloameerika õigussüsteem, mis tingib täpsed ja detailsed dokumendid, et ennast kaitsta.
Üldmuljena jätab ettevõttest professionaalse mulje ja tundub, et kirjutatud ilmselt ka igapäevaelus kasutatakse. Samas olen varem kokku puutunud näitega kus kui Dell oma ärimudelit muutis build-to-order mudelile siis tegelikult lükati sellega enda ettevõtte sees olevad probleemid oma allhankijate kaela. Ehk siis kui enne olid Dellil endal nii lõpptoodete laod kui ka suured komponentide laod siis uue mudeli rakendumisel siseselt sellised laod praktiliselt kaotati ja nõuti oma allhankijatelt kiireid õigeaegseid tarneid, kuid kuna allhankijate tootmist ei aidatud ümber korraldada ja efektiivsemaks muuta siis pidi allhankijad endale suured koormavad komponentide laod looma, et igal hetkel Delli tellimusi täita.
Ehk siis käitumisjuhend või eetikakoodeks on alati mingil määral läikiv kaanepaber, mille taga alati ei pruugi erilist sisu olla.
Allikad:
https://i-sight.com/resources/18-of-the-best-code-of-conduct-examples/
https://corporate.delltechnologies.com/en-gb/about-us/who-we-are/code-of-conduct.htm#
https://www.delltechnologies.com/content/dam/delltechnologies/assets/whoweare/resources/Dell%20Technologies%20Code%20of%20Conduct%20-%20English.pdf
neljapäev, 14. mai 2020
kolmapäev, 6. mai 2020
Teema 14 - pettused - kuidas maandada?
Pettused - olgu selleks misiganes variatsioon Nigeeria kirjadest - on endiselt nii levinud ja üritavad kasutada ära inimeste naiivsust kui ka teadmatust/rumalust ja väga tihti ka ahnust.
Tehnoloogia
Palju pettustest liigub tänasel päeval e-maili teel ja kuigi rämpspostifiltrid tasapisi muutuvad ilmselt paremaks (ja mõnikord ka liiga arukaks arvates, et rämps on ka päriskiri) siis eeldaks, et areng võiks olla palju kiirem ja efektiivsem. Näiteks võiks olla rämpspostituvastusel ju ka näiteks sotsiaalne element - et kui mingi ports kasutajatest on juba tuvastanud mingi tüüpsisuga kirja kui rämpsposti siis võiksid rämpspostifiltrid selliseid kirju juba automaatselt tuvastada kui rämpskirju. Selles suhtes tunduvad rämpskirjasaatjad üpris laisad, sest paljud kirjad on üle 99% ulatuses identsed.
Koolitus
Pettuste puhul on inimelement kogu võrrandid kõige kriitilisem koht ja siin on kasu ikka ja ainult teadlikkusest. Nii nagu me ei või autot juhtida ilma vastavaid koolitusi läbimata, ei tohiks me seda lubada ka arvutite "juhtimisel". Selline koolitus peaks olema isikustatud ja seda peaks mingi perioodi tagant uuendama. Kõik tehnilised võimalused on selleks olemas. Väga keeruliselt ja piiravalt seda rakendada muidugi ei tohiks, kuid selgelt peaks inimesi koolitama nii erinevates kooliastmetes kui ka täiendavalt täiskasvanueas. Juhiloa analoogiale alternatiivina näiteks tervisekontrollina. Antud juhul siis IT-tervisekontrollina - nt testid mis näitavad kas on võimekus pettusi läbi näha, aru saada tüüpskeemidest jne.
Reeglid
Reeglid pettuste läbi nägemiseks ei ole IT-maailmale eksklusiivsed ja siin peaks inimene omama üleüldist kriitikameelt, mida ka siis eelpooltoodud koolitus peaks arendama, kuid mõjuda võivad ka sotsiaalsed kampaaniad ja võib-olla ka mõjusad reklaamid, mis rõhutavad, et kõik pole kuld, mis hiilgab. Tehnoloogiasse puutuvalt oleks võimalik ilmselt ka realiseerida piiranguid kasutajale, kes pole läbinud nt vastavaid koolitusi ja seega nt administraatoriõigusi arvutis nt omada ei saakski, aga see on tõenäoliselt liiga piirav ja agressiivne.
Tehnoloogia
Palju pettustest liigub tänasel päeval e-maili teel ja kuigi rämpspostifiltrid tasapisi muutuvad ilmselt paremaks (ja mõnikord ka liiga arukaks arvates, et rämps on ka päriskiri) siis eeldaks, et areng võiks olla palju kiirem ja efektiivsem. Näiteks võiks olla rämpspostituvastusel ju ka näiteks sotsiaalne element - et kui mingi ports kasutajatest on juba tuvastanud mingi tüüpsisuga kirja kui rämpsposti siis võiksid rämpspostifiltrid selliseid kirju juba automaatselt tuvastada kui rämpskirju. Selles suhtes tunduvad rämpskirjasaatjad üpris laisad, sest paljud kirjad on üle 99% ulatuses identsed.
Koolitus
Pettuste puhul on inimelement kogu võrrandid kõige kriitilisem koht ja siin on kasu ikka ja ainult teadlikkusest. Nii nagu me ei või autot juhtida ilma vastavaid koolitusi läbimata, ei tohiks me seda lubada ka arvutite "juhtimisel". Selline koolitus peaks olema isikustatud ja seda peaks mingi perioodi tagant uuendama. Kõik tehnilised võimalused on selleks olemas. Väga keeruliselt ja piiravalt seda rakendada muidugi ei tohiks, kuid selgelt peaks inimesi koolitama nii erinevates kooliastmetes kui ka täiendavalt täiskasvanueas. Juhiloa analoogiale alternatiivina näiteks tervisekontrollina. Antud juhul siis IT-tervisekontrollina - nt testid mis näitavad kas on võimekus pettusi läbi näha, aru saada tüüpskeemidest jne.
Reeglid
Reeglid pettuste läbi nägemiseks ei ole IT-maailmale eksklusiivsed ja siin peaks inimene omama üleüldist kriitikameelt, mida ka siis eelpooltoodud koolitus peaks arendama, kuid mõjuda võivad ka sotsiaalsed kampaaniad ja võib-olla ka mõjusad reklaamid, mis rõhutavad, et kõik pole kuld, mis hiilgab. Tehnoloogiasse puutuvalt oleks võimalik ilmselt ka realiseerida piiranguid kasutajale, kes pole läbinud nt vastavaid koolitusi ja seega nt administraatoriõigusi arvutis nt omada ei saakski, aga see on tõenäoliselt liiga piirav ja agressiivne.
Raamatu "The Lean Startup" arvustus
"The Lean Startup" on Eric Ries'i raamat ettevõtlikele inimestele ja ettevõtetele endile. Raamatus avab autor oma (ja teiste) kogemuste alusel salemõtlemisel (lean, e.k. ka timmitud või kulusäästlik mõtlemine/tootmine) baseeruva lähenemise iduettevõtetele nii eraldiseisva organisatsioonina kui ka olemasoleva (suure) ettevõtte osana.
Paljus põhineb autori kirjutatu tema isiklikul kogemusel ettevõttes IMVU, mis on 3D avataridel põhinev kiirsuhtlusplatvorm, mis tegi oma algusaegadel läbi mitmeid suuri muutusi ja ka mitmeid vigu.
Raamat koosneb kolmest osast - Vision (oma visiooni), Steer (juhi) ja Accelerate (kiirenda).
Visiooni omamine on igal juhul tähtis ja nõuab mõnd hüpoteesi, millel antud hetkes ei ole tõendust (autor kirjeldab seda väljendiga leap of faith). Tihti aga tehakse sellistesse hüpoteesidesse liiga kaua uskumisega ettevõttele tihti pöördumatult kahju. Autor leiab, et selle vältimiseks tuleks kasutada kõigi hüpoteeside teadusliku meetodi alusel testimist. Vaid siis on võimalik kindlaks teha kas hüpotees peab paika või tuleb teha pööre (pivot). Testimiseks sobib alguses hästi minimaalne töötav toode (minimum viable product), mis on tuntud agiilsetest metoodikatest. Tähtis on saada otse kliendilt infot ja seda võimalikult tihti ning süstemaatiliselt teaduslikule meetodile tuginedes.
Ka toob autor välja, et tihti kasutatakse edevusmõõdikuid (vanity metrics), mis justkui kinnitavad, et tehakse head tööd, kuid reeglina peidavad tegelikku pilti. Näiteks on üldine ajas kasvav kasutajatearv edevusmõõdik, samas näiteks kohortanalüüsi tuuakse näitena kuidas luua põhjus-tagajärg seoseid ettevõtte tehtud muudatuste ja kliendi käitumise muutuste vahel.
Tagasiside ahela mudelina kasutab autor Build-Measure-Learn (ehita-mõõda-õpi) tsüklit, mille puhul ta ise toob välja sarnasuse OODA (Observe-Orient-Decide-Act) tsükliga, kuid omab sarnasusi ka Toyota PDCA (Plan-Do-Check-Act) tsükliga, mida olen ka oma töös kasutanud hüpoteeside testimisel.
Kiirendamise osas tuuakse välja kuidas teatud tasemele jõudnuna täiendavat kasvu tuua ja kuidas ettevõttena kasvada - nt kuidas inkrementaalselt ettevõttes üles ehitada nt uute töötajate sisse-elamis-/koolitamisprotsesse. Samuti kuidas valida sobiv kasvumootor (kleepuv (sticky), viraalne (viral) või makstud (paid)) ja reeglina keskenduda ühele neist ning vajadusel teha pööre.
Pikas perspektiivis nii iduettevõtete kui ka (suurte) ettevõtete puhul tuleb kontrollida nii jätkusuutlikku innovatsiooni (sustainable innovation), mis on väikesed olemaoleva keskkonna muutmised paremaks (võrreldav Toyotas kasutatava mõistega kaizen - väike parendus) kui ka luua uut raputavat innovatsiooni (disruptive innovation), mis on võrreldav Toyota terminiga kaikaku - mis tähistab radikaalset muutust, mille näideteks on nt Lexus ja Prius).
Olen ise Toyota tootmissüsteemi viimastel aastatel palju uurinud ja paljud antud raamatus salemõtlemise ja otseselt Toyota kohta käiv oli mulle seega juba tuttav ning just see eelnev teadmine kutsus ka antud raamatut uurima. Võimalik, et Toyota tootmissüsteemi tundmine kergendas lugemist, kuid kuna näited on paljuski IT-valdkonnast siis äratundmisrõõmu peaks jaguma IT-inimestele piisavalt ja võib tekitada täiendavat huvi salemõtlemise ja eelkõige selle algete vastu.
Seega võiks see raamat sobida nii eelnevalt Toyota tootmissüsteemi põhimõtetega kokku puutunud inimesele kui ka IT-valdkonnas ennast täiendavale inimesele ning igal juhul peaks olema hea lugemismaterjal igale ettevõtlikule inimesele, kes ennast ja enda oskusi paremini ja eelkõige süsteemsemalt rakendada tahab.
Paljus põhineb autori kirjutatu tema isiklikul kogemusel ettevõttes IMVU, mis on 3D avataridel põhinev kiirsuhtlusplatvorm, mis tegi oma algusaegadel läbi mitmeid suuri muutusi ja ka mitmeid vigu.
Raamat koosneb kolmest osast - Vision (oma visiooni), Steer (juhi) ja Accelerate (kiirenda).
Visiooni omamine on igal juhul tähtis ja nõuab mõnd hüpoteesi, millel antud hetkes ei ole tõendust (autor kirjeldab seda väljendiga leap of faith). Tihti aga tehakse sellistesse hüpoteesidesse liiga kaua uskumisega ettevõttele tihti pöördumatult kahju. Autor leiab, et selle vältimiseks tuleks kasutada kõigi hüpoteeside teadusliku meetodi alusel testimist. Vaid siis on võimalik kindlaks teha kas hüpotees peab paika või tuleb teha pööre (pivot). Testimiseks sobib alguses hästi minimaalne töötav toode (minimum viable product), mis on tuntud agiilsetest metoodikatest. Tähtis on saada otse kliendilt infot ja seda võimalikult tihti ning süstemaatiliselt teaduslikule meetodile tuginedes.
Ka toob autor välja, et tihti kasutatakse edevusmõõdikuid (vanity metrics), mis justkui kinnitavad, et tehakse head tööd, kuid reeglina peidavad tegelikku pilti. Näiteks on üldine ajas kasvav kasutajatearv edevusmõõdik, samas näiteks kohortanalüüsi tuuakse näitena kuidas luua põhjus-tagajärg seoseid ettevõtte tehtud muudatuste ja kliendi käitumise muutuste vahel.
Tagasiside ahela mudelina kasutab autor Build-Measure-Learn (ehita-mõõda-õpi) tsüklit, mille puhul ta ise toob välja sarnasuse OODA (Observe-Orient-Decide-Act) tsükliga, kuid omab sarnasusi ka Toyota PDCA (Plan-Do-Check-Act) tsükliga, mida olen ka oma töös kasutanud hüpoteeside testimisel.
Kiirendamise osas tuuakse välja kuidas teatud tasemele jõudnuna täiendavat kasvu tuua ja kuidas ettevõttena kasvada - nt kuidas inkrementaalselt ettevõttes üles ehitada nt uute töötajate sisse-elamis-/koolitamisprotsesse. Samuti kuidas valida sobiv kasvumootor (kleepuv (sticky), viraalne (viral) või makstud (paid)) ja reeglina keskenduda ühele neist ning vajadusel teha pööre.
Pikas perspektiivis nii iduettevõtete kui ka (suurte) ettevõtete puhul tuleb kontrollida nii jätkusuutlikku innovatsiooni (sustainable innovation), mis on väikesed olemaoleva keskkonna muutmised paremaks (võrreldav Toyotas kasutatava mõistega kaizen - väike parendus) kui ka luua uut raputavat innovatsiooni (disruptive innovation), mis on võrreldav Toyota terminiga kaikaku - mis tähistab radikaalset muutust, mille näideteks on nt Lexus ja Prius).
Olen ise Toyota tootmissüsteemi viimastel aastatel palju uurinud ja paljud antud raamatus salemõtlemise ja otseselt Toyota kohta käiv oli mulle seega juba tuttav ning just see eelnev teadmine kutsus ka antud raamatut uurima. Võimalik, et Toyota tootmissüsteemi tundmine kergendas lugemist, kuid kuna näited on paljuski IT-valdkonnast siis äratundmisrõõmu peaks jaguma IT-inimestele piisavalt ja võib tekitada täiendavat huvi salemõtlemise ja eelkõige selle algete vastu.
Seega võiks see raamat sobida nii eelnevalt Toyota tootmissüsteemi põhimõtetega kokku puutunud inimesele kui ka IT-valdkonnas ennast täiendavale inimesele ning igal juhul peaks olema hea lugemismaterjal igale ettevõtlikule inimesele, kes ennast ja enda oskusi paremini ja eelkõige süsteemsemalt rakendada tahab.
neljapäev, 30. aprill 2020
Teema 13 - Tobii - tugitehnoloogia ja enamatki
Tobii on pea kaks aastakümmet tegutsenud Rootsi ettevõte, mis tegeleb pilgujälgimisseadmete (eye tracking) arendamise ja tootmisega.
Ettevõttel tundub olevat kolm põhilist arendussuunda:
- teadustöö, et uurida mis inimeste tähelepanu püüab ja selle info põhjal analüüside tegemine, et mis meie käitumist, otsuste tegemist ja emotsioone mõjutab;
- käed-vaba arvutite jms seadmete kasutamine isikutele, kes ei saa või ei soovi oma käsi (või muid kehaosi sisendseadmena kasutad)
- uued kasutajakogemused ja kasutajaliideste inimlikustamine, mille eesmärk on kasutada pilgujälgimisseadmeid lisasisendseadmetena ja seeläbi parendada ja muuta kasutajakogemust (näiteks arvutimänge mängides)
Üks nii mänguritele suunatud kui ka (osaliselt) tugitehnoloogiana töötav seade on Tobii Eye Tracker 4C, mis jäi silma mõistliku hinnaga (169€), mis kasutab pilgujälgimist eelkõige kursori liigutamise abi- või täiendava vahendina ja hiire/klaviatuuri vms kasutamine on endiselt vajalik.
Enam on tugitehnoloogiale keskendunud Dynavox seeria. Sellest seeriast on üks odavamatest seadetest PCEye Plus (baashind 1599€), mis suudab juba täielikult hiire ja klaviatuuri kasutamise asendada ja on ühitatav ka lülititega.
Allikad:
https://www.tobii.com/group/about/this-is-eye-tracking/
https://gaming.tobii.com/games/
https://imotions.com/blog/eye-tracker-prices/
https://gaming.tobii.com/tobii-eye-tracker-4c/
https://www.tobiidynavox.com/products/devices/
Ettevõttel tundub olevat kolm põhilist arendussuunda:
- teadustöö, et uurida mis inimeste tähelepanu püüab ja selle info põhjal analüüside tegemine, et mis meie käitumist, otsuste tegemist ja emotsioone mõjutab;
- käed-vaba arvutite jms seadmete kasutamine isikutele, kes ei saa või ei soovi oma käsi (või muid kehaosi sisendseadmena kasutad)
- uued kasutajakogemused ja kasutajaliideste inimlikustamine, mille eesmärk on kasutada pilgujälgimisseadmeid lisasisendseadmetena ja seeläbi parendada ja muuta kasutajakogemust (näiteks arvutimänge mängides)
Üks nii mänguritele suunatud kui ka (osaliselt) tugitehnoloogiana töötav seade on Tobii Eye Tracker 4C, mis jäi silma mõistliku hinnaga (169€), mis kasutab pilgujälgimist eelkõige kursori liigutamise abi- või täiendava vahendina ja hiire/klaviatuuri vms kasutamine on endiselt vajalik.
Enam on tugitehnoloogiale keskendunud Dynavox seeria. Sellest seeriast on üks odavamatest seadetest PCEye Plus (baashind 1599€), mis suudab juba täielikult hiire ja klaviatuuri kasutamise asendada ja on ühitatav ka lülititega.
Allikad:
https://www.tobii.com/group/about/this-is-eye-tracking/
https://gaming.tobii.com/games/
https://imotions.com/blog/eye-tracker-prices/
https://gaming.tobii.com/tobii-eye-tracker-4c/
https://www.tobiidynavox.com/products/devices/
neljapäev, 23. aprill 2020
Teema 12 - positiivne ja negatiivne näide kasutatavusest veebis
TTÜ õppeinfosüsteem - üpris negatiivne näide
TTÜ ÕIS saab ilmselt igapäevaselt kriitikat ja seda vähemalt osalt ka põhjendatult. Olles ise kolmandat korda TTÜs siis olen antud õppeinfosüsteemiga pikalt kokku puutunud ja tegelikult ammu ka kiiksudega ära harjunud.
Õpitavus - ÕIS ei ole keeruline õppida, aga teatud asjade leidmine on vähemalt esialgu omajagu aeganõudev. Näiteks, et erialastipendiumi ja tulemusstipendiumi taotlemiseks tuleb minna Dokumendid - Avaldused alajaotusse, ei tundunud alguses kuidagi intuitiivne.
Tõhusus - Kui tegevused/asukohad on juba selged siis tegelikult probleeme nende kordamisega üldiselt ei ole.
Meeldejäävus - Sõltumata kohati ebaloogilisest ülesehitusest on ka mõne aja möödumisel lihtne tegevusi korrata.
Vead/veakindlus - Ei mäleta, et oleksin suutnud midagi kardinaalselt ära vussida või et süsteem oleks kokku jooksnud või muul viisil mitteootuspäraselt käitunud.
Rahulolu - Keeruline on selgelt positiivselt hinnata, sest teatud asjad on ebaloogilised, mõned asjad on pea täielikult realiseerimata - nt otsing on täiesti puudulik. Näiteks otsida aineid, mis oleks täielikult e-õppes polegi praeguses ÕIS-is võimalik (küll töötab vana ÕIS-i vastav otsing endiselt hästi). Samuti ei saa hoida lihtsalt viisil mitut vahelehte aktiivsena ning teatud info leidmiseks (nt õppeainete kohta) tuleb teha palju liigutusi. Samuti on veider, et mobiiliversioonis on osa funktsionaalsust puudu.
Metal-Archives.com - üpris positiivne näide
https://www.metal-archives.com
Metal-Archives on wiki-tüüpi veebileht, mis on pühendatud metal-muusikale ning üritab kaardistada kogu maailma metalbände.
Õpitavus - Veebileht on lihtne, otsing on piisavalt lihtne, kuid vajadusel piisavalt detailne. Lisaks on vasaskul menüüs paar kiirviidet tähestikulises, žanri ja riigi põhjal. Bändivaade on kompaktne ja seal on lihtne liikuda.
Tõhusus - Kõik vajaliku leiab kiiresti üles. Info on kompaktselt esitatud ja bändilt bändiliikmele ja sealt bändiliikme teistele bändidele liikumine on lihtne ja loogiline.
Meeldejäävus - Kuna veebileht on paljuski intuitiivne siis on ka mõne aja möödumisel lihtne lehel tegevusi teha.
Vead - Ei mäleta, et kasutamisel oleks veateateid vms kohanud. Kuna veebileht tegutseb vabatahtlike toel siis on vist ette tulnud, et leht on vist mõnikord lühikest aega maas olnud.
Rahulolu - Mõnele võib leht tunduda võib-olla üpris primitiivne ja lihtne, kuid minu arust täidab täielikult enda seatud eesmärki.
TTÜ ÕIS saab ilmselt igapäevaselt kriitikat ja seda vähemalt osalt ka põhjendatult. Olles ise kolmandat korda TTÜs siis olen antud õppeinfosüsteemiga pikalt kokku puutunud ja tegelikult ammu ka kiiksudega ära harjunud.
Õpitavus - ÕIS ei ole keeruline õppida, aga teatud asjade leidmine on vähemalt esialgu omajagu aeganõudev. Näiteks, et erialastipendiumi ja tulemusstipendiumi taotlemiseks tuleb minna Dokumendid - Avaldused alajaotusse, ei tundunud alguses kuidagi intuitiivne.
Tõhusus - Kui tegevused/asukohad on juba selged siis tegelikult probleeme nende kordamisega üldiselt ei ole.
Meeldejäävus - Sõltumata kohati ebaloogilisest ülesehitusest on ka mõne aja möödumisel lihtne tegevusi korrata.
Vead/veakindlus - Ei mäleta, et oleksin suutnud midagi kardinaalselt ära vussida või et süsteem oleks kokku jooksnud või muul viisil mitteootuspäraselt käitunud.
Rahulolu - Keeruline on selgelt positiivselt hinnata, sest teatud asjad on ebaloogilised, mõned asjad on pea täielikult realiseerimata - nt otsing on täiesti puudulik. Näiteks otsida aineid, mis oleks täielikult e-õppes polegi praeguses ÕIS-is võimalik (küll töötab vana ÕIS-i vastav otsing endiselt hästi). Samuti ei saa hoida lihtsalt viisil mitut vahelehte aktiivsena ning teatud info leidmiseks (nt õppeainete kohta) tuleb teha palju liigutusi. Samuti on veider, et mobiiliversioonis on osa funktsionaalsust puudu.
Metal-Archives.com - üpris positiivne näide
https://www.metal-archives.com
Metal-Archives on wiki-tüüpi veebileht, mis on pühendatud metal-muusikale ning üritab kaardistada kogu maailma metalbände.
Õpitavus - Veebileht on lihtne, otsing on piisavalt lihtne, kuid vajadusel piisavalt detailne. Lisaks on vasaskul menüüs paar kiirviidet tähestikulises, žanri ja riigi põhjal. Bändivaade on kompaktne ja seal on lihtne liikuda.
Tõhusus - Kõik vajaliku leiab kiiresti üles. Info on kompaktselt esitatud ja bändilt bändiliikmele ja sealt bändiliikme teistele bändidele liikumine on lihtne ja loogiline.
Meeldejäävus - Kuna veebileht on paljuski intuitiivne siis on ka mõne aja möödumisel lihtne lehel tegevusi teha.
Vead - Ei mäleta, et kasutamisel oleks veateateid vms kohanud. Kuna veebileht tegutseb vabatahtlike toel siis on vist ette tulnud, et leht on vist mõnikord lühikest aega maas olnud.
Rahulolu - Mõnele võib leht tunduda võib-olla üpris primitiivne ja lihtne, kuid minu arust täidab täielikult enda seatud eesmärki.
neljapäev, 16. aprill 2020
Teema 11 - kosemudeli ja GaaS näide
Kosemudel pangandussüsteemi näitel
Try QA artiklis tuuakse näide kosemudelist poolhüpoteetilise 90ndate alguses pangandussüsteemi arendamise näitel.
Välja on toodud järgnevad etapid - nõuete kogumine ja analüüs; süsteemi disain; arendus; testimine; rakendamine ja hooldus.
Kosemudel sobib tugevalt reguleeritud valdkondadesse, kus on selge, mida klient soovib või arendus keskendub aastakümnete jooksul paika loksunud protsesside digitaliseerimisele - s.t. et see mudel töötab hästi näiteks panganduses kui ka näiteks riigikaitses/sõjavaldkonnas jms.
Kosemudeli puuduseks on aeglus ja ressursimahukus, samuti on mudel väga jäik ja muutusi teha projekti keskel keeruline.
Niipea kui projekt on selges turumajanduslikus konkurentsis teiste sarnast (suuremat) tarkvara/toodet arendavate ettevõtetega muutub kosemudel ebamõistlikuks, sest teisi mudeleid kasutavad ettevõtted on efektiivsemad ja kiiremad ja tihti võivad jõuda seetõttu turule kiiremini.
Samas kui küsimus ei ole konkureerimises ja rahas, nt kui süsteemi luuakse inimeste elude päästmiseks või kui süsteemi eesmärk on ohutus ja süsteemi rike võib elud ohtu seada ja selle eest vastutab süsteemi looja - muutub kosemudel oma jäikuses sobivaks.
Allikas:
http://tryqa.com/what-is-waterfall-model-advantages-disadvantages-and-when-to-use-it/
Geforce Now kui Gaming-as-a-Service ärimudeli näide
Geforce Now on Nvidia pilveteenus mänguritele, kelle isiklik arvuti uuemaid mänge kas üldse ei suuda või suudab ainult madalatel seadetel mängida, kuid tahaksid kogeda tippkvaliteeti uut arvutit soetamata. Selleks saab kasutaja kasutada Nvidia serveripargi virtuaalarvutit, kuhu ta saab enda mängu sessiooni ajaks paigaldada.
Erinevalt teistest pakkujatest võimaldab Geforce Now mängida juba muudel platvormidel (nt Steam, Origin, Epic Games) soetatud mänge. See on aga paljudes mängukompaniides tekitanud peale Geforce Now tasuliseks muutumist oma mängude teenusest eemaldamise.
Kasutajana (ise ka kasutan) on see just selline mudel, mis mulle sobib. Mängude arendajatele ja kirjastajatele võib see samas näida mingis osas kontrolli kaotamisena, sest Geforce Now on kasutatav nii PC-l, Mac'il kui ka Androidis ja nt mängude portimise mõtte nutiseadmetele kaotab selline lahendus osaliselt ära, see aga on ju lisatuluallikas.
Loodetavasti siiski Nvidia suudab sellist mudelit ka mängude loojatele uuesti söödavaks teha, kasvõi mingi osa kuumaksust neile maksmisega (hetkel Nvidia ei küsi teenustasu mängude kirjastajatelt nende mängude teenuses "näitamise" eest, kuigi nt igasugused Google Play, Apple Store, Steam'i ja muud vahendusplatvormide loojad seda vist teevad).
Allikas:
https://en.wikipedia.org/wiki/GeForce_Now
Try QA artiklis tuuakse näide kosemudelist poolhüpoteetilise 90ndate alguses pangandussüsteemi arendamise näitel.
Välja on toodud järgnevad etapid - nõuete kogumine ja analüüs; süsteemi disain; arendus; testimine; rakendamine ja hooldus.
Kosemudel sobib tugevalt reguleeritud valdkondadesse, kus on selge, mida klient soovib või arendus keskendub aastakümnete jooksul paika loksunud protsesside digitaliseerimisele - s.t. et see mudel töötab hästi näiteks panganduses kui ka näiteks riigikaitses/sõjavaldkonnas jms.
Kosemudeli puuduseks on aeglus ja ressursimahukus, samuti on mudel väga jäik ja muutusi teha projekti keskel keeruline.
Niipea kui projekt on selges turumajanduslikus konkurentsis teiste sarnast (suuremat) tarkvara/toodet arendavate ettevõtetega muutub kosemudel ebamõistlikuks, sest teisi mudeleid kasutavad ettevõtted on efektiivsemad ja kiiremad ja tihti võivad jõuda seetõttu turule kiiremini.
Samas kui küsimus ei ole konkureerimises ja rahas, nt kui süsteemi luuakse inimeste elude päästmiseks või kui süsteemi eesmärk on ohutus ja süsteemi rike võib elud ohtu seada ja selle eest vastutab süsteemi looja - muutub kosemudel oma jäikuses sobivaks.
Allikas:
http://tryqa.com/what-is-waterfall-model-advantages-disadvantages-and-when-to-use-it/
Geforce Now kui Gaming-as-a-Service ärimudeli näide
Geforce Now on Nvidia pilveteenus mänguritele, kelle isiklik arvuti uuemaid mänge kas üldse ei suuda või suudab ainult madalatel seadetel mängida, kuid tahaksid kogeda tippkvaliteeti uut arvutit soetamata. Selleks saab kasutaja kasutada Nvidia serveripargi virtuaalarvutit, kuhu ta saab enda mängu sessiooni ajaks paigaldada.
Erinevalt teistest pakkujatest võimaldab Geforce Now mängida juba muudel platvormidel (nt Steam, Origin, Epic Games) soetatud mänge. See on aga paljudes mängukompaniides tekitanud peale Geforce Now tasuliseks muutumist oma mängude teenusest eemaldamise.
Kasutajana (ise ka kasutan) on see just selline mudel, mis mulle sobib. Mängude arendajatele ja kirjastajatele võib see samas näida mingis osas kontrolli kaotamisena, sest Geforce Now on kasutatav nii PC-l, Mac'il kui ka Androidis ja nt mängude portimise mõtte nutiseadmetele kaotab selline lahendus osaliselt ära, see aga on ju lisatuluallikas.
Loodetavasti siiski Nvidia suudab sellist mudelit ka mängude loojatele uuesti söödavaks teha, kasvõi mingi osa kuumaksust neile maksmisega (hetkel Nvidia ei küsi teenustasu mängude kirjastajatelt nende mängude teenuses "näitamise" eest, kuigi nt igasugused Google Play, Apple Store, Steam'i ja muud vahendusplatvormide loojad seda vist teevad).
Allikas:
https://en.wikipedia.org/wiki/GeForce_Now
neljapäev, 9. aprill 2020
Teema 10 - Eric S. Raymondi Kuidas saada häkkeriks (Hacker-HOWTO) arvustus
Eric S. Raymondi "Kuidas saada häkkeriks (Hacker-HOWTO) on kokkuvõtlik ja ülevaatlik häkkeriks olemisest ja häkkeriks saamise nõuetest.
Raymondi kirjatükk jaguneb suures laastus kolmeks - suhtumine, oskused ja staatus.
Suhtumise osa käsitleb viit punkti, mis iga häkkerit peaks iseloomustama, mis käsitlevad vabadusideaali, nüri ja topelttöö tegemise vältimist ja viimase viiendana märkust, et suhtumine ei asenda kompetenstsi, mille alusel võiks ka kolmeks jagamise järjekorra ära muuta - ehk siis oskused peaks olema häkkeril põhifookuses, suhtumine peaks sellele järgnema ning kui eelmised kaks on täidetud siis staatus peaks tulenema "iseenesest". Võimalik, et suhtumise kirjatüki esimesse ossa seadmine on taotluslik - keegi ei taha esimese asjana kuulda, et tuleb teha palju tööd ja õppida-õppida-õppida.
Teine osa käsitleb oskusi, mis käsitleb nelja punkti - programmeerimise õppimist, avatud lähtekoodiga Unixi "näppimist", veebi ja HTML'i kasutamist ning inglise keele oskust. Kirjatükist nähtub, et aja jooksul on tehtud ka revideerimisi. Programmeerimise osas olen oma kogemuse põhjal nõus - Python esimeseks keeleks on sobilik valik, C/C++ enda kogemuse põhjal esimeseks keeleks on rasked (kuigi isiklikust kogemusest lähtudes oli C++ õppimine C-ga võrreldes mulle isiklikult palju loogilisem - ju oli objekt-orienteeritult mõtlemine mulle lihtsam). Hiljema mainitakse ka Visual Basicut, mille osas tuleb ka nõus olla - olles ise VBA-d õppinud ja kasutanud siis kogemus viitab sellele, et VB kasutusvaldkond on väga tugevalt piiratud ja võrreldes näiteks Pythoniga ei tohiks küsimustki tekkida kumb valida. Kuigi lõpuks ei tule ühegi keele oskus kahjuks.
Teisest osast võiks veel välja tuua inglise keele oskuse. Inglise keel on paratamatult tänapäeva lingua franca - seda keelt on lihtsalt vaja osata ja osata hästi. Samas iga keele oskus mistahes tasemele aitab loogika ja seoste loomisele kaasa ja õpetab ning lihtsustab ka kindlasti täiendavate programmeerimiskeelte õppele kaasa. Samas on inglise keel ka keerukas ja tegelikult oleks huvitav näha mingisuguse esperantolaadse keele esiletulekut, mida näiteks võiks ka tehisintelligents vallata ja kus näiteks igasugused erandid ja vastuolud, mitmetähenduslikkused jms võiks olla minimeeritud.
Kolmas osa rõhutab avatud lähtekoodiga tarkvara loomist ja avaldamist, selle testimist ja silumist kui ka häkkerikultuuri järjepidevuse tagamise tähtsust. Kõik see tagab reeglina ka selgelt häkkeristaatuse väljakujunemise.
Täiendavalt on mõned märkused nohikute, vaba tarkvara ja stiilipunktide osas. Stiilipunktide osas on paralleel ilmselt pea kõikide tipptegijatega kõige tugevam - need kehtivad pea kõigis valdkondades vastavate valdkondade tipptegijate osas - olgu selleks edukad ärimagnaadid, tippkirurgid või muud kõrgpädevused.
Ainukese mõru tõrvatilga kogu kirjatükis jätsid mõned minu jaoks liiga teravad vastused KKK-sektsioonis. Ma mõnevõrra mõistan nende vastuste tagatausta (ilmselt on selliseid küsimusi küsitud korduvalt kuni tüdimuseni ja see on tekitanud kirjatüki autoris pehmelt öeldes allergia, samas rõhutab see IT-inimeste stereotüüpi, kes justkui on tõrksad ja kehva suhtlusoskusega).
Üleüldiselt jättis kirjatükk väga hea mulje, aga töötab pigem võrdlusena - ehk siis olemasolev häkker või sel teel olev isik tunneb selles kirjatükis ennast ära. Tühja koha pealt uitmõttena (tihti ilmselt mõne tööpakkumise palganumbrit nähes) ringiguugeldades antud kirjatükile sattudes märksõnade "how to become a hacker" ilmselt erilist kasu selles pole. Ehk siis kes sellel teel juba ei ole, sellele see artikkel erilist kasu ei too, sest iseseisev töö ja mõtlemine on tegelikult tegemata jäetud.
Raymondi kirjatükk jaguneb suures laastus kolmeks - suhtumine, oskused ja staatus.
Suhtumise osa käsitleb viit punkti, mis iga häkkerit peaks iseloomustama, mis käsitlevad vabadusideaali, nüri ja topelttöö tegemise vältimist ja viimase viiendana märkust, et suhtumine ei asenda kompetenstsi, mille alusel võiks ka kolmeks jagamise järjekorra ära muuta - ehk siis oskused peaks olema häkkeril põhifookuses, suhtumine peaks sellele järgnema ning kui eelmised kaks on täidetud siis staatus peaks tulenema "iseenesest". Võimalik, et suhtumise kirjatüki esimesse ossa seadmine on taotluslik - keegi ei taha esimese asjana kuulda, et tuleb teha palju tööd ja õppida-õppida-õppida.
Teine osa käsitleb oskusi, mis käsitleb nelja punkti - programmeerimise õppimist, avatud lähtekoodiga Unixi "näppimist", veebi ja HTML'i kasutamist ning inglise keele oskust. Kirjatükist nähtub, et aja jooksul on tehtud ka revideerimisi. Programmeerimise osas olen oma kogemuse põhjal nõus - Python esimeseks keeleks on sobilik valik, C/C++ enda kogemuse põhjal esimeseks keeleks on rasked (kuigi isiklikust kogemusest lähtudes oli C++ õppimine C-ga võrreldes mulle isiklikult palju loogilisem - ju oli objekt-orienteeritult mõtlemine mulle lihtsam). Hiljema mainitakse ka Visual Basicut, mille osas tuleb ka nõus olla - olles ise VBA-d õppinud ja kasutanud siis kogemus viitab sellele, et VB kasutusvaldkond on väga tugevalt piiratud ja võrreldes näiteks Pythoniga ei tohiks küsimustki tekkida kumb valida. Kuigi lõpuks ei tule ühegi keele oskus kahjuks.
Teisest osast võiks veel välja tuua inglise keele oskuse. Inglise keel on paratamatult tänapäeva lingua franca - seda keelt on lihtsalt vaja osata ja osata hästi. Samas iga keele oskus mistahes tasemele aitab loogika ja seoste loomisele kaasa ja õpetab ning lihtsustab ka kindlasti täiendavate programmeerimiskeelte õppele kaasa. Samas on inglise keel ka keerukas ja tegelikult oleks huvitav näha mingisuguse esperantolaadse keele esiletulekut, mida näiteks võiks ka tehisintelligents vallata ja kus näiteks igasugused erandid ja vastuolud, mitmetähenduslikkused jms võiks olla minimeeritud.
Kolmas osa rõhutab avatud lähtekoodiga tarkvara loomist ja avaldamist, selle testimist ja silumist kui ka häkkerikultuuri järjepidevuse tagamise tähtsust. Kõik see tagab reeglina ka selgelt häkkeristaatuse väljakujunemise.
Täiendavalt on mõned märkused nohikute, vaba tarkvara ja stiilipunktide osas. Stiilipunktide osas on paralleel ilmselt pea kõikide tipptegijatega kõige tugevam - need kehtivad pea kõigis valdkondades vastavate valdkondade tipptegijate osas - olgu selleks edukad ärimagnaadid, tippkirurgid või muud kõrgpädevused.
Ainukese mõru tõrvatilga kogu kirjatükis jätsid mõned minu jaoks liiga teravad vastused KKK-sektsioonis. Ma mõnevõrra mõistan nende vastuste tagatausta (ilmselt on selliseid küsimusi küsitud korduvalt kuni tüdimuseni ja see on tekitanud kirjatüki autoris pehmelt öeldes allergia, samas rõhutab see IT-inimeste stereotüüpi, kes justkui on tõrksad ja kehva suhtlusoskusega).
Üleüldiselt jättis kirjatükk väga hea mulje, aga töötab pigem võrdlusena - ehk siis olemasolev häkker või sel teel olev isik tunneb selles kirjatükis ennast ära. Tühja koha pealt uitmõttena (tihti ilmselt mõne tööpakkumise palganumbrit nähes) ringiguugeldades antud kirjatükile sattudes märksõnade "how to become a hacker" ilmselt erilist kasu selles pole. Ehk siis kes sellel teel juba ei ole, sellele see artikkel erilist kasu ei too, sest iseseisev töö ja mõtlemine on tegelikult tegemata jäetud.
neljapäev, 2. aprill 2020
Teema 9 - kaks erineva juhitüübiga IT-juhti - Steve Jobs ja Jack Ma
Misiganes inimeste (või mille iganes muu) jagamine kindlatesse väikesearvulistesse gruppidesse on alati lihtsustus. Seega on ka antud juhul keeruline valida üheselt kas valitud IT-juhid on juhid, teavitajad/suhtlejad, treenerid/juhendajad, mentorid/õpetajad, arengumootorid või ülemused üpriski keeruline. Kuid üpris kindel on, et mõlemad valitud on tänu oma suurele tuntusele/edule olnud lisaks järgnevalt väljatoodud juhitüübile ka mentorid. Näiteks Mark Zuckerberg on nimetatud Steve Jobsi oma mentoriks.
Steve Jobs - arengumootor
Steve Jobs on/oli ilmselt üks värvikamaid isikuid IT-maailmas. Apple'ist on kõik kuulnud. Vähem teatakse ilmselt tema osalusest Lucasfilmi videoefektide osakonnas; Pixari asutamisest, mis lõi esimese 3D arvutiga animeeritud filmi Toy Story; või ka NeXTist, mille loodu oli aluseks Mac OS X-ile.
Inc.com-i artiklis Steve Jobsist ja Jeff Bezosest on välja toodud, et laialt levinud arvamus, et justkui Steve Jobs oleks olnud ilmeksimatu või poleks eksinud, on puhas jama. Endine Inteli tegevjuht Andy Grove ütleb "F-ing Steve always gets it right." Ja täiendab, et see ei tähenda, et Steve ei oleks eksinud, ta eksis pidevalt, aga inimesed ütlesid talle kui ta eksis ja läbi selle ning läbi põikpäisuse/visaduse oli ta oma ideedega edukas. See meenutab ka eelmistes teemades läbi käinud täiuslikkuse poole püüdlemist, mida Steve Jobs paistis ka edukalt praktiseerivat. Selleks on vaja järjepidevust, püsivust, ausust ja järelejätmatust eesmärkide seadmisel ja saavutamisel. Kui selles ollakse ka edukas siis on ilmselt garanteeritud ka mõningane türanni kuulsus, aga kindlasti ka paljude austus.
Allikad:
https://smallbusinessbc.ca/article/three-famous-billionaire-entrepreneurs-and-their-mentors/
https://www.inc.com/robert-glazer/jeff-bezos-steve-jobs-didnt-need-to-be-right-and-you-dont-either-heres-why.html
Jack Ma - treener/juhendaja
Jack Ma (Ma Yun) on Alibaba asutaja ja juht. Varakult õppis inglise keelt tehes turistidele tuure, on saanud bakalaureusekraadi inglise keeles ja pole elus kirjutanud ühtegi rida koodi. Aga sai varakult aru interneti potentsiaalist ja suutis ameerika sõprade abil hakata Hiina ettevõtetele looma kodulehti.
Jack Ma juhistiili on nimetatud sõnapaariga persuasive style - veenmisstiil. Ta leiab, et on tähtis veenda inimesi liikuma ühise eesmärgi suunas, sest "usalda mind"-stiilis veenmine ei tööta paljude inimeste puhul, aga ühise eesmärgi nimel on inimesi palju lihtsam ühendada. Nii nagu ka Jobs on ta sihikindel/järjekindel/visa, aga see on ühe väga eduka juhi puhul pea ilmvajalik. Samuti leiab ta, et värvata tuleb inimesi, kes on sinust (värbajast/juhist) tehnilistelt oskustelt peajagu üle, mis arvestades Alibaba edu näitab, et ta on oma meeskonda valinud õiged inimesed.
Allikad:
https://globaljournals.org/GJMBR_Volume15/8-The-Review-of-Alibabas-Operation.pdf
https://www.lifehack.org/articles/work/8-keys-success-from-jack-self-made-billionaire-and-ceo-alibaba.html
neljapäev, 26. märts 2020
Teema 8 - IT proff Eestis - eeldused, omadused ja oskused
Kuivõrd Eestis on IT-valdkond endiselt buumimas - ka eriolukorras ilmselt väga elujõuline - siis on endiselt IT-valdkonna spetsialiste puudu, kuid teatud tendentsid tunduvad olevat ka vaikselt nihkunud. Koolipingist küll värvatakse endiselt, aga haridust on ka tööandjad tõenäoliselt hakanud rohkem väärtustama ja samas on paljud IT-s töötavad indiviidid leidnud, et akadeemiline haridus tuleb ühel või teisel viisil kasuks.
Antud postituse autor on pisut atüüpiline näide IT juurde jõudnud inimesest. Hariduselt pigem mehaanikainsener - bakalaureusekraad mehhatroonikas ja magistrikraad tootearenduses ja tootmistehnikas. Iseenesest mehhatroonikas olid ka selgelt IT ja programmeerimisained ja esimesed tutvused programmeerimisega said just seal tehtud, aga järgnevad valikud hoidsid pigem mehaanika poolel.
Eeldused
Üks IT-ala inimene peaks ennast vähemalt mingil määral tundma ennast kodus matemaatikas. Antud valdkonna haridus sunnib seda vähemalt mõne kõrgema matemaatika aine läbimise näol vähemalt mingil tasemel kursis olema.
Kindlasti peab suus olema inglise keel ja iga täiendav keel, kasvõi väga elementaarsel tasemel suurendab seoste nägemise ja tekitamise oskust isegi kui õpitavat keelt päriselt rääkima ei õpita.
IT-alane kõrgharidus bakalaureuse astmes võiks kuuluda iga IT-profi minimaalsesse portfelli. Sellele võib eelneda ka läbi kutsehariduse saadud IT-alane haridus.
Omadused
Iga proff, ka IT-proff, peab tänases maailmas olema meeskonnamängija, aga selleks, et olla proff, peavad olema selgelt kõrgel tasemel ka individuaalsed oskused - oskus iseseisvalt töötada, otsustada ja ennast juhtida. Tuleb seega osata töötada nii üksi, väikses meeskonnas kui ka suures struktuuris - vähemalt mingis eluetapis. Mida kõrgem professionaalsuse tase, seda rohkem võib olla võimalik valida just endale sobivat viisi töötamiseks, aga juba puhtalt kogemuse mõistes tuleks iga variant edukalt läbida.
Kuivõrd inimeste suhtlusvajadused on erineva tasemega ja IT-inimesi stereotüüpselt pigem introvertideks tembeldatakse siis suhtlusoskus on professionaalsuse saavutamisel väga tähtis. Professionaalsuse saavutamise võiks ka ümber nimetada isikliku täiuslikkuse saavutamiseks, mis on pärit aasia filosoofiast - dao või tao nime all - ning mis on võib-olla eurooplasele algul pisut harjumatu. Mehaanikainsenerina olles mõnda aega uurinud Toyota tootmissüsteemi, siis seal on täpselt samamoodi sisse ehitatud täiuse poole püüdlemine ja enese ja ettevõtte pidev parendamine ja arendamine. Kuni selleni välja, et eesmärgid on tavamõistes saavutamatud - nt null defektset toodet või null laovaru. Täpselt samasugune täiuse poole püüdlemine peab iseloomustama ka igat (IT-)proffi ja selle juures tuleb aru saada, et täiuslikkust tegelikult mitte kunagi ei saavutatagi, vaid iga tunni ja päevaga ollakse sellele natuke lähemal iialgi kohale jõudmata.
Oskused
Olles ise jõudnud IT juurde mõnevõrra tiiruga siis olen erapoolik ka IT kui eraldiseisva distsipliini osas. Näen IT-d mõnes mõttes füüsilisemate distsipliinide täiendusena. Seega lisaks vastavatele oskustele IT-s - millele iganes inimene on spetsialiseerunud - siis tegelikult võiks olla lisaks teadmine (haridus) ka mingist muust distsipliinist - olgu selleks mehaanika või mis tahes huvi pakkuv distsipliin ja parim on kui selles valdkonnas ollakse ka töötanud. Sama kehtib ka n-ö IT-siseselt, kui oled ennast mingis valdkonnas juba mugavalt tundmas siis võiks võtta midagi muud kõrvale. Samas, n-ö mugavat valdkonda ei tohiks kõrvale heita, vaid see peaks muutuma valdkonnaks, mida ise edasi anda ja õpetada. Ükski proff ei ole proff enne kui tema poole hakkavad pöörduma sama valdkonna inimesed, keda too proff siis ka edukalt suudab aidata ja õpetada.
Antud postituse autor on pisut atüüpiline näide IT juurde jõudnud inimesest. Hariduselt pigem mehaanikainsener - bakalaureusekraad mehhatroonikas ja magistrikraad tootearenduses ja tootmistehnikas. Iseenesest mehhatroonikas olid ka selgelt IT ja programmeerimisained ja esimesed tutvused programmeerimisega said just seal tehtud, aga järgnevad valikud hoidsid pigem mehaanika poolel.
Eeldused
Üks IT-ala inimene peaks ennast vähemalt mingil määral tundma ennast kodus matemaatikas. Antud valdkonna haridus sunnib seda vähemalt mõne kõrgema matemaatika aine läbimise näol vähemalt mingil tasemel kursis olema.
Kindlasti peab suus olema inglise keel ja iga täiendav keel, kasvõi väga elementaarsel tasemel suurendab seoste nägemise ja tekitamise oskust isegi kui õpitavat keelt päriselt rääkima ei õpita.
IT-alane kõrgharidus bakalaureuse astmes võiks kuuluda iga IT-profi minimaalsesse portfelli. Sellele võib eelneda ka läbi kutsehariduse saadud IT-alane haridus.
Omadused
Iga proff, ka IT-proff, peab tänases maailmas olema meeskonnamängija, aga selleks, et olla proff, peavad olema selgelt kõrgel tasemel ka individuaalsed oskused - oskus iseseisvalt töötada, otsustada ja ennast juhtida. Tuleb seega osata töötada nii üksi, väikses meeskonnas kui ka suures struktuuris - vähemalt mingis eluetapis. Mida kõrgem professionaalsuse tase, seda rohkem võib olla võimalik valida just endale sobivat viisi töötamiseks, aga juba puhtalt kogemuse mõistes tuleks iga variant edukalt läbida.
Kuivõrd inimeste suhtlusvajadused on erineva tasemega ja IT-inimesi stereotüüpselt pigem introvertideks tembeldatakse siis suhtlusoskus on professionaalsuse saavutamisel väga tähtis. Professionaalsuse saavutamise võiks ka ümber nimetada isikliku täiuslikkuse saavutamiseks, mis on pärit aasia filosoofiast - dao või tao nime all - ning mis on võib-olla eurooplasele algul pisut harjumatu. Mehaanikainsenerina olles mõnda aega uurinud Toyota tootmissüsteemi, siis seal on täpselt samamoodi sisse ehitatud täiuse poole püüdlemine ja enese ja ettevõtte pidev parendamine ja arendamine. Kuni selleni välja, et eesmärgid on tavamõistes saavutamatud - nt null defektset toodet või null laovaru. Täpselt samasugune täiuse poole püüdlemine peab iseloomustama ka igat (IT-)proffi ja selle juures tuleb aru saada, et täiuslikkust tegelikult mitte kunagi ei saavutatagi, vaid iga tunni ja päevaga ollakse sellele natuke lähemal iialgi kohale jõudmata.
Oskused
Olles ise jõudnud IT juurde mõnevõrra tiiruga siis olen erapoolik ka IT kui eraldiseisva distsipliini osas. Näen IT-d mõnes mõttes füüsilisemate distsipliinide täiendusena. Seega lisaks vastavatele oskustele IT-s - millele iganes inimene on spetsialiseerunud - siis tegelikult võiks olla lisaks teadmine (haridus) ka mingist muust distsipliinist - olgu selleks mehaanika või mis tahes huvi pakkuv distsipliin ja parim on kui selles valdkonnas ollakse ka töötanud. Sama kehtib ka n-ö IT-siseselt, kui oled ennast mingis valdkonnas juba mugavalt tundmas siis võiks võtta midagi muud kõrvale. Samas, n-ö mugavat valdkonda ei tohiks kõrvale heita, vaid see peaks muutuma valdkonnaks, mida ise edasi anda ja õpetada. Ükski proff ei ole proff enne kui tema poole hakkavad pöörduma sama valdkonna inimesed, keda too proff siis ka edukalt suudab aidata ja õpetada.
kolmapäev, 18. märts 2020
Teema 7 - copyleft analüüs
Copyleft on nimetuses copyright paroodiana sündinud ja tarbijaid liialt kitsastesse piiridesse sundinud praktikate kontrrevolutsioon. Copyleft jaguneb laias laastus kaheks - tugevaks ja nõrgaks, kolmeks - väga tugevaks, tugevaks ja nõrgaks või ka neljaks - väga tugevaks (AGPL), tugevaks (GNU GPL), nõrgaks (GNU
LGPL) ja puuduva copyleft'iga (Apache, MIT,
X11, BSD) litsentsiks.
AGPL
Täispikalt GNU Affero General Public License on väga tugev vaba copyleft litsents ning täiendab GPL litsentsi üle võrgu tarkvara kasutamise osas, mille puhul GPL litsentsil puudus määratlus (GPL litsents ei käsitle üle võrgu tarkvara kasutamist jagamisena ja seega ei pea rakendama GPL litsentsi nõudeid ja jätta jagamata lähtekoodi).
Näiteks on selle litsentsi alusel loodud veebikeskkond automaatsete kõnetranskriptsioonide sirvimiseks.
http://bark.phon.ioc.ee/tsab/p/index
https://www.keeletehnoloogia.ee/et/ekktt/ekktt-projektid/eestikeelse-konetuvastuse-meetodite-uurimine-ja-arendamine
GPL
GNU General Public License on grupp copyleft litsentse, mis tagavad lõppkasutajate õiguse kasutada, tudeerida, jagada ja muuta tarkvara. Aga kõik sellise litsentsiga tarkvara alusel loodu peab samuti kandma samu või ekvivalentseid litsentsitingimusi, mis võib olla arendajale üpris piirav, kuid kaitseb tasuta loodud tarkvara ärakasutamise eest. Tuntuim on GNU General Public License, version 2, mis loodi 1991 ja sai täiendust kolmanda versiooniga alles aastal 2007.
Näiteks on GPLv2+ litsentsiga Bloggeri vabavaraline konkurent Wordpress.
LGPL
Ka GPL litsentsi gruppi kuuluv GNU Lesser General Public License, kuid n-ö nõrk copyleft litsents, mis on kompromiss jäiga GPL ja lubavamate BSD ja MIT litsentside vahel. Põhiliselt kasutatakse erinevate teekide puhul. See lubab arendajatel kasutada LGPL litsentsiga teeke, aga ülejäänud osa oma tarkvarast saab arendaja litsentseerida kuidas soovib, mis annab selgelt arendajale vabamad käed ja lõppkasutaja saab LGPL litsentsiga osi muuta endiselt kuidas soovib.
Näiteks on LGPL litsentsiga olnud Mozilla Firefox, praeguseks küll analoogsel Mozilla Public License'il (MPL).
MIT / BSD jms
MIT ja BSD jt sarnased litsentsid on ka n-ö mitte-copyleft litsentsid, mida copyleft litsentside hulka ei loeta, kuid kuna on tugevalt mõjutanud nt LGPL litsentside sündi. Seda gruppi litsentse nimetatakse nn lubavateks litsentsideks, sest need ei garanteeri, et tarkvara jääb vabaks seeläbi andes arendajale vabavara seisukohast kõige vabamad käed. Näiteks võib tarkavara esimene versioon olla tasuta, aga järgmine võib muutuda tasuliseks. Kasutajale võib see muidugi äärmisel ebameeldiv olla.
Allikad:
https://en.wikipedia.org/wiki/Copyleft
https://en.wikipedia.org/wiki/GNU_General_Public_License
https://en.wikipedia.org/wiki/GNU_Lesser_General_Public_License
https://en.wikipedia.org/wiki/Permissive_software_license
AGPL
Täispikalt GNU Affero General Public License on väga tugev vaba copyleft litsents ning täiendab GPL litsentsi üle võrgu tarkvara kasutamise osas, mille puhul GPL litsentsil puudus määratlus (GPL litsents ei käsitle üle võrgu tarkvara kasutamist jagamisena ja seega ei pea rakendama GPL litsentsi nõudeid ja jätta jagamata lähtekoodi).
Näiteks on selle litsentsi alusel loodud veebikeskkond automaatsete kõnetranskriptsioonide sirvimiseks.
http://bark.phon.ioc.ee/tsab/p/index
https://www.keeletehnoloogia.ee/et/ekktt/ekktt-projektid/eestikeelse-konetuvastuse-meetodite-uurimine-ja-arendamine
GPL
GNU General Public License on grupp copyleft litsentse, mis tagavad lõppkasutajate õiguse kasutada, tudeerida, jagada ja muuta tarkvara. Aga kõik sellise litsentsiga tarkvara alusel loodu peab samuti kandma samu või ekvivalentseid litsentsitingimusi, mis võib olla arendajale üpris piirav, kuid kaitseb tasuta loodud tarkvara ärakasutamise eest. Tuntuim on GNU General Public License, version 2, mis loodi 1991 ja sai täiendust kolmanda versiooniga alles aastal 2007.
Näiteks on GPLv2+ litsentsiga Bloggeri vabavaraline konkurent Wordpress.
LGPL
Ka GPL litsentsi gruppi kuuluv GNU Lesser General Public License, kuid n-ö nõrk copyleft litsents, mis on kompromiss jäiga GPL ja lubavamate BSD ja MIT litsentside vahel. Põhiliselt kasutatakse erinevate teekide puhul. See lubab arendajatel kasutada LGPL litsentsiga teeke, aga ülejäänud osa oma tarkvarast saab arendaja litsentseerida kuidas soovib, mis annab selgelt arendajale vabamad käed ja lõppkasutaja saab LGPL litsentsiga osi muuta endiselt kuidas soovib.
Näiteks on LGPL litsentsiga olnud Mozilla Firefox, praeguseks küll analoogsel Mozilla Public License'il (MPL).
MIT / BSD jms
MIT ja BSD jt sarnased litsentsid on ka n-ö mitte-copyleft litsentsid, mida copyleft litsentside hulka ei loeta, kuid kuna on tugevalt mõjutanud nt LGPL litsentside sündi. Seda gruppi litsentse nimetatakse nn lubavateks litsentsideks, sest need ei garanteeri, et tarkvara jääb vabaks seeläbi andes arendajale vabavara seisukohast kõige vabamad käed. Näiteks võib tarkavara esimene versioon olla tasuta, aga järgmine võib muutuda tasuliseks. Kasutajale võib see muidugi äärmisel ebameeldiv olla.
Allikad:
https://en.wikipedia.org/wiki/Copyleft
https://en.wikipedia.org/wiki/GNU_General_Public_License
https://en.wikipedia.org/wiki/GNU_Lesser_General_Public_License
https://en.wikipedia.org/wiki/Permissive_software_license
neljapäev, 12. märts 2020
Teema 6 - The Case for Copyright Reform hinnang
Rick Falkvinge ja Christian Engströmi raamatus toodud kuus lahendust on edumeelsed ja tavatarbijale kindlasti soodsad, kuid kuidas neid maha müüa (suur)ettevõtetele on märksa keerukam. Neid ideid saab küll riiklike ja Euroopa Liidu tasemel poliitiliselt vastu võtta, aga märksa kiirema muudatuse tooks just ettevõtete arusaamade muutmine - aga see tähendab ärimudelite muutumist.
Moral Rights Unchanged
Ettepanek, et ennast võõraste sulgedega ehtida ei tohiks, on ilmselt kõigile juba praegu vastuvõetav ja ses osas ilmselt erilisi vaidlusi ei tule, kuigi nii ajalooliselt kui ka siiani on plagieerimise ja autorluse teema väga päevakorras. Tegelikult on iga autor plagiaator, sest tema töö on suures osas eelnevalt loodu alusel genereeritu. Ses mõttes on ka autori/looja mõiste hägune ja kus jookseb ses osas piir. Kujutame ette, et kaks muusikut kirjutavad samaaegselt identse kitarririfi üksteist plagieerimata. Kumb on siis autor? Kas see väärib üldse vaidlust. Või siis, et üht ja sama kitarririffi plagieeritakse ikka ja jälle. Tõenäoliselt tekib mingi piir, kus tarbijate jaoks muutub selle kasutamine tüütuks ja nad otsivad midagi uut.
Hea näide autorlusest on ka Tenacious D - One Note Song absurdini viidud autorluse teemal.
https://www.youtube.com/watch?v=Rre3zgL7eMk
Free Non-Commercial Sharing
Näitena toodud luuletuse kirjutamine mingis kirjavahetuses on hea näide kuidas autoriõigustega tahetakse digimaailmas absurdini minna. Samas on analoog- ja digitaalmaailm ilmselt üpriski sarnased ja digimaailma puhul on tegemist lihtsalt järgmise sammuga kopeerimise lihtsustumise suunas (nii nagu Gutenbergi tegi suure hüppe selles vallas, nii on internet seda järjekordselt teinud). Tõenäoliselt olid raamatuid käsitsi ümber "trükkivad" mungad ka Gutenbergi peale väga vihased. Ehk siis miskit pole muutunud, tänase päeva muusika-, filmi- jms töösturid on lihtsalt järjekordsed mungad (ludiidid), kes üritavad kümne küünega oma vanast ärimudelist kinni hoida selle asemel, et muutunud olukorraga kohaneda ja ärimudeleid kohandada. Igasugune jagamise piiramine on arengule kahjulik, aga ometi seda tehakse lühiajalise ärikasumi nimel ja need kombed on visad muutuma. Igapäevaselt lahendatakse kümnetes ja sadades kohtades pea identseid probleeme leiutades seeläbi igapäevaselt jalgratast.
20 Years Of Commercial Monopoly
Praegune praktika, kus autoriõigus säilib teatud kohtades 70 aastat peale autori surma, on üpris arulage. See täidab ainult pärijate taskuid, kes ise sellesse loomingusse ju panustanud ei ole ja saavad sisuliselt tasuta lõunaid. 20 aastat loomisest tundub mõistlikuna, kuigi ka sealt tegelikult võiks veel allapoole tulla - mida varem ja kiiremini saab kogu ühiskond loomingut kasutada, seda parem ühiskonnale tervikuna. Teine lähenemine on, et me toetame otse autoreid - näiteks Patreon - ja sel juhul nad tegelikult ei peakski autoriõigusi oma loomingule määrama. Ehk siis loomingut saame tarbida piiranguteta, aga sotsiaalselt vastutustundliku olendina panustame autoritesse, kes meile meeldivad.
Registration After 5 Years
Eelmise laiendus, kus autoriõigusega kaitstud loomingut soovitakse kasutada (kasvõi nt raamatu uustrükke teha), aga kuna autor või autoriõiguste omanikud pole kättesaadavad, siis jääb see olemata.Tarbijale tundub see rumal - tarbijal on soov loomingut tarbida, aga seadusandlus ei lase tal seda ametlikult teha. Meenub artikkel, kus üks juutuuber arvustas üht mängu, mille legaalselt saamiseks pidi ta paraja kadalipu läbima. Ehk siis autorid/autoriõiguste omanikud on ka ise parajalt laisad ja tihti on lihtsam tarbida loomingut illegaalselt. Seega 5-aastane automaatne õiguste kaitse ja seejärel õiguste uuendamine tunduvad arukad. Samas eelpooltoodust lähtuvalt peaks õiguste uuendamisel olema ka mingisugune kohustus loomingu legaalse omandamise kanalite osas olema, et tagada, et looming on saadaval.
Free Sampling
Hip-hop muusika on suurepärane näide, kus tegelikult algusaastatel vilistati autoriõigustele kasutades vanu bluusi, funki, džässi, disco jne katkendeid loomaks uusi lugusid. Tihti olid need unustusehõlma vajunud lood, mille autoriõiguste omanike leidmine oleks paljudel juhtudel olnud keeruline. Samas kui hip-hop populaarseks sai siis tekkisid ka kohtuvaidlused ja rahanõudmised. Loomingulisusele oli see kindlasti hoop. Samas suudeti ka sellele vastata mixtape'ide tegemisega. Alguses neid müüdi raha eest, aga surued muusikatööstused lasid selle äri põhja politseireidide ja vahistamistega. Kuid muusikud leidsid ka seal uue ärimudeli ja hakkasid mixtape'sid tasuta välja andma ja tihti hinnati neid kõrgemalt kui raha eest albumeid, sest artistid said mixtape'idel ennast täpselt nii väljendada kuidas soovisid, albumitel seevastu oli ikka mingit tsensuuri (nt plaadifirma poolt). Seeläbi võiks olla tsiteerimislaadne lahendus mõistlik ja ei tohiks takistada loomingut. Samas võiks olla võimalus nii "tsiteerijal" kui "tsiteeritaval" olla võimalus sellest kasu saada - kuid see on ilmselt keeruline - kes kui palju saab jms vaidlused - seega seni, kuni autoriõiguste omanikuga pole kokkulepet, ei tohiks ka "tsiteerija" sellest (rahalist) kasu saada.
A Ban on DRM
Olles aastate jooksul mänginud palju arvutimänge ja noorena tegin seda piraatikoopiate kaudu siis teatud hetkest muutusid igasugused DRM lahendused ikka üpris absurdseks kuni selleni välja, et tihti ei saanud ka legaalsete koopiate omanikud oma mänge mängida probleemideta. Samuti olen ammu mõelnud, et see kulu DRM lahendustele vs ärimudeli muutmine - kas see on seda väärt. DRM tundub puhta ressursi raiskamisena ja kipub piirama ka legaalseid kasutajaid. Mängumaailmas on ilmselt freemium mängud nähe ärimudeli muutumisest, kuigi neid kirutakse võib-olla rohkemgi kui DRM lahendusi, sest freemium mängud on tihti veel silmapaistvamalt rahaahned.
Moral Rights Unchanged
Ettepanek, et ennast võõraste sulgedega ehtida ei tohiks, on ilmselt kõigile juba praegu vastuvõetav ja ses osas ilmselt erilisi vaidlusi ei tule, kuigi nii ajalooliselt kui ka siiani on plagieerimise ja autorluse teema väga päevakorras. Tegelikult on iga autor plagiaator, sest tema töö on suures osas eelnevalt loodu alusel genereeritu. Ses mõttes on ka autori/looja mõiste hägune ja kus jookseb ses osas piir. Kujutame ette, et kaks muusikut kirjutavad samaaegselt identse kitarririfi üksteist plagieerimata. Kumb on siis autor? Kas see väärib üldse vaidlust. Või siis, et üht ja sama kitarririffi plagieeritakse ikka ja jälle. Tõenäoliselt tekib mingi piir, kus tarbijate jaoks muutub selle kasutamine tüütuks ja nad otsivad midagi uut.
Hea näide autorlusest on ka Tenacious D - One Note Song absurdini viidud autorluse teemal.
https://www.youtube.com/watch?v=Rre3zgL7eMk
Free Non-Commercial Sharing
Näitena toodud luuletuse kirjutamine mingis kirjavahetuses on hea näide kuidas autoriõigustega tahetakse digimaailmas absurdini minna. Samas on analoog- ja digitaalmaailm ilmselt üpriski sarnased ja digimaailma puhul on tegemist lihtsalt järgmise sammuga kopeerimise lihtsustumise suunas (nii nagu Gutenbergi tegi suure hüppe selles vallas, nii on internet seda järjekordselt teinud). Tõenäoliselt olid raamatuid käsitsi ümber "trükkivad" mungad ka Gutenbergi peale väga vihased. Ehk siis miskit pole muutunud, tänase päeva muusika-, filmi- jms töösturid on lihtsalt järjekordsed mungad (ludiidid), kes üritavad kümne küünega oma vanast ärimudelist kinni hoida selle asemel, et muutunud olukorraga kohaneda ja ärimudeleid kohandada. Igasugune jagamise piiramine on arengule kahjulik, aga ometi seda tehakse lühiajalise ärikasumi nimel ja need kombed on visad muutuma. Igapäevaselt lahendatakse kümnetes ja sadades kohtades pea identseid probleeme leiutades seeläbi igapäevaselt jalgratast.
20 Years Of Commercial Monopoly
Praegune praktika, kus autoriõigus säilib teatud kohtades 70 aastat peale autori surma, on üpris arulage. See täidab ainult pärijate taskuid, kes ise sellesse loomingusse ju panustanud ei ole ja saavad sisuliselt tasuta lõunaid. 20 aastat loomisest tundub mõistlikuna, kuigi ka sealt tegelikult võiks veel allapoole tulla - mida varem ja kiiremini saab kogu ühiskond loomingut kasutada, seda parem ühiskonnale tervikuna. Teine lähenemine on, et me toetame otse autoreid - näiteks Patreon - ja sel juhul nad tegelikult ei peakski autoriõigusi oma loomingule määrama. Ehk siis loomingut saame tarbida piiranguteta, aga sotsiaalselt vastutustundliku olendina panustame autoritesse, kes meile meeldivad.
Registration After 5 Years
Eelmise laiendus, kus autoriõigusega kaitstud loomingut soovitakse kasutada (kasvõi nt raamatu uustrükke teha), aga kuna autor või autoriõiguste omanikud pole kättesaadavad, siis jääb see olemata.Tarbijale tundub see rumal - tarbijal on soov loomingut tarbida, aga seadusandlus ei lase tal seda ametlikult teha. Meenub artikkel, kus üks juutuuber arvustas üht mängu, mille legaalselt saamiseks pidi ta paraja kadalipu läbima. Ehk siis autorid/autoriõiguste omanikud on ka ise parajalt laisad ja tihti on lihtsam tarbida loomingut illegaalselt. Seega 5-aastane automaatne õiguste kaitse ja seejärel õiguste uuendamine tunduvad arukad. Samas eelpooltoodust lähtuvalt peaks õiguste uuendamisel olema ka mingisugune kohustus loomingu legaalse omandamise kanalite osas olema, et tagada, et looming on saadaval.
Free Sampling
Hip-hop muusika on suurepärane näide, kus tegelikult algusaastatel vilistati autoriõigustele kasutades vanu bluusi, funki, džässi, disco jne katkendeid loomaks uusi lugusid. Tihti olid need unustusehõlma vajunud lood, mille autoriõiguste omanike leidmine oleks paljudel juhtudel olnud keeruline. Samas kui hip-hop populaarseks sai siis tekkisid ka kohtuvaidlused ja rahanõudmised. Loomingulisusele oli see kindlasti hoop. Samas suudeti ka sellele vastata mixtape'ide tegemisega. Alguses neid müüdi raha eest, aga surued muusikatööstused lasid selle äri põhja politseireidide ja vahistamistega. Kuid muusikud leidsid ka seal uue ärimudeli ja hakkasid mixtape'sid tasuta välja andma ja tihti hinnati neid kõrgemalt kui raha eest albumeid, sest artistid said mixtape'idel ennast täpselt nii väljendada kuidas soovisid, albumitel seevastu oli ikka mingit tsensuuri (nt plaadifirma poolt). Seeläbi võiks olla tsiteerimislaadne lahendus mõistlik ja ei tohiks takistada loomingut. Samas võiks olla võimalus nii "tsiteerijal" kui "tsiteeritaval" olla võimalus sellest kasu saada - kuid see on ilmselt keeruline - kes kui palju saab jms vaidlused - seega seni, kuni autoriõiguste omanikuga pole kokkulepet, ei tohiks ka "tsiteerija" sellest (rahalist) kasu saada.
A Ban on DRM
Olles aastate jooksul mänginud palju arvutimänge ja noorena tegin seda piraatikoopiate kaudu siis teatud hetkest muutusid igasugused DRM lahendused ikka üpris absurdseks kuni selleni välja, et tihti ei saanud ka legaalsete koopiate omanikud oma mänge mängida probleemideta. Samuti olen ammu mõelnud, et see kulu DRM lahendustele vs ärimudeli muutmine - kas see on seda väärt. DRM tundub puhta ressursi raiskamisena ja kipub piirama ka legaalseid kasutajaid. Mängumaailmas on ilmselt freemium mängud nähe ärimudeli muutumisest, kuigi neid kirutakse võib-olla rohkemgi kui DRM lahendusi, sest freemium mängud on tihti veel silmapaistvamalt rahaahned.
neljapäev, 5. märts 2020
Teema 5 - Andesta teistele nende eksimused
Umbes viisteist aastat tagasi registreerisin ennast mind huvitava foorumi kasutajaks. Kasutajanimena kasutasin ka mõned korrad varem arvutimängudes kasutatud pseudonüümi. Foorumis üks esimestest postitustest oli pseudonüümi saamise/päritolu kohta. Pseudonüüm sai seejärel foorumi "jumalate" poolt tugeva kriitika osaliseks kuni selleni, et otsustasin, et ma ei saa olemasoleva kasutajaga jätkata ja lõin uue kasutaja uue pseudonüümiga, mida kasutan siiani ja mis otsingumootorit kasutades annab pea eranditult minuga seotud vasted - minu mäletamist mööda olen leidnud ainult ühe koha, kus sellist pseudonüümi on kasutatud. Samas esialgne pseudonüüm oli väga lihtsakoeline.
Aga - foorumi "jumalate" reaktsioon oli minu arust pisut liiast. Rohelisena suhtusin neisse austusega ja selline reaktsioon oli esialgu mäletamist mööda ootamatu. Materjalis antud soovitus võiksid vanemad olijad selliseid näpunäiteid anda eraviisiliselt. Paraku tehti seda avalikult foorumis endas.
Samas viis see vastu näppe saamine uue unikaalse pseudonüümi loomiseni ja hiljem tõusin ka sama foorumi administraatoriks ning mäletamist mööda pole ma ise sellist kriitikat foorumis kunagi jaganud, võimalik, et just eelpoolmainitud kogemusest mõjutatuna.
Ehk siis mina olen oma tegevuses üritanud aru saada, et paljud rohelised kasutajad teevadki alguses palju vigu ja ka sobimatuid tegevusi. Samuti ise teistes foorumites käies ja infot otsides üritan teha kogu eeltöö enne ära, et küsimust küsima ei peakski. Praeguseks on infokogused niivõrd suured, et ma ei mäletagi millal viimati ma oleks pidanud kuskilt mingile küsimusele vastust küsima.
Ehk siis siia sobiks internetireegel 22. Väga suure tõenäosusega on midagi sind huvitava kohta juba küsimus esitatud ja vastus antud.
Rule 22: Original content is original only for a few seconds before it's no longer original. Every post is always a repost of a repost
Allikas:
https://tvtropes.org/pmwiki/pmwiki.php/Main/RulesOfTheInternet
Aga - foorumi "jumalate" reaktsioon oli minu arust pisut liiast. Rohelisena suhtusin neisse austusega ja selline reaktsioon oli esialgu mäletamist mööda ootamatu. Materjalis antud soovitus võiksid vanemad olijad selliseid näpunäiteid anda eraviisiliselt. Paraku tehti seda avalikult foorumis endas.
Samas viis see vastu näppe saamine uue unikaalse pseudonüümi loomiseni ja hiljem tõusin ka sama foorumi administraatoriks ning mäletamist mööda pole ma ise sellist kriitikat foorumis kunagi jaganud, võimalik, et just eelpoolmainitud kogemusest mõjutatuna.
Ehk siis mina olen oma tegevuses üritanud aru saada, et paljud rohelised kasutajad teevadki alguses palju vigu ja ka sobimatuid tegevusi. Samuti ise teistes foorumites käies ja infot otsides üritan teha kogu eeltöö enne ära, et küsimust küsima ei peakski. Praeguseks on infokogused niivõrd suured, et ma ei mäletagi millal viimati ma oleks pidanud kuskilt mingile küsimusele vastust küsima.
Ehk siis siia sobiks internetireegel 22. Väga suure tõenäosusega on midagi sind huvitava kohta juba küsimus esitatud ja vastus antud.
Rule 22: Original content is original only for a few seconds before it's no longer original. Every post is always a repost of a repost
Allikas:
https://tvtropes.org/pmwiki/pmwiki.php/Main/RulesOfTheInternet
teisipäev, 25. veebruar 2020
Teema 4 - Eesti infoühiskonna arengukavast 2020 - enim ja vähim realiseerunud visioonipunkt
e-residentsus - enim realiseerunud
2019. novembri lõpuga oli 62 000 e-residenti loonud üle 10 000 ettevõtte ja samas tasuti makse üle kümne miljoni euro.
Samas on programmi saatnud väga palju probleeme - küll on tekkinud igasuguseid kahtlaseid firmasid, küll on e-residentidel (eeltoodust tulenevalt) olnud probleeme Eesti pangakonto avamisega jne.
Aga see on iga uue initsiatiiviga nii - nad on alguses bugised. Samas on see koht, kus Eesti saab selgelt olla suurem kui ta füüsiliselt on ja võimaldab ära kasutada praeguse hetkeni loodud IT-lahendused (mis küll kipuvad stagneeruma), aga mis on muu maailmaga võrreldes endiselt palju kiiremad ja lihtsamad.
Allikad:
https://tehnika.postimees.ee/6832322/e-residentide-loodud-ettevotete-arv-uletas-maagilise-piiri
https://digi.geenius.ee/rubriik/uudis/eesti-e-residentide-aastane-maksutulu-uletas-esmakordselt-10-miljoni-euro-piiri/
Kiire internet - vähim realiseerunud
Eesmärk oli 2020. aastaks 100 Mbit/s või suurema kiirusega interneti kasutamise osakaalu eesmärgiks 60%. 2018. aasta aruande alusel oli see alla 10%. Tõenäoliselt on paari viimase aastaga natuke paranenud, sest lõpuks saadi hanked tehtud ja Elektrilevi viimaks on vaikselt esimesi ühendusi valmis ehitamas.
Arusaamatuks jääb nii kõrge eesmärgi püstitamine - 3,2% pealt 60% peale. Samuti on kogu protsessi saatnud poliitilised probleemid - Urve Palo tõmbas 2017. aastal omavalitsuste selle hetkeni tehtud tööle sisuliselt kriipsu peale - võimalik, et vajalik, aga selgelt aeglustas kogu protsessi.
Veel arusaamatumaks jääb miks selline eesmärk on üldse füüsilise ühenduse kujul seatud. Eesti on võrreldes paljude Euroopa riikidega selgelt rohkem hajaasustatud ja füüsilise ühenduse loomine igasse metsatallu selle taustal tundub absurdilähedane. Kas mõistlikum poleks luua ülikiired ühendused peale haldusreformi peaaegu paika saanud tõmbekeskustesse. Metsataludesse ja tõmbekeskuste ümbruskondadesse luua kiired internetiühendused traadita tehnoloogiate abil - nt 5G (mis on ka Eestis toppama jäänud - võib-olla küll põhjendatult).
Allikad:
https://op.europa.eu/webpub/eca/special-reports/broadband-12-2018/et/
https://tehnika.postimees.ee/4286761/palo-tombas-20-miljonilise-kubaratrikiga-omavalitsuste-internetiprojektidel-vaiba-jalge-alt
2019. novembri lõpuga oli 62 000 e-residenti loonud üle 10 000 ettevõtte ja samas tasuti makse üle kümne miljoni euro.
Samas on programmi saatnud väga palju probleeme - küll on tekkinud igasuguseid kahtlaseid firmasid, küll on e-residentidel (eeltoodust tulenevalt) olnud probleeme Eesti pangakonto avamisega jne.
Aga see on iga uue initsiatiiviga nii - nad on alguses bugised. Samas on see koht, kus Eesti saab selgelt olla suurem kui ta füüsiliselt on ja võimaldab ära kasutada praeguse hetkeni loodud IT-lahendused (mis küll kipuvad stagneeruma), aga mis on muu maailmaga võrreldes endiselt palju kiiremad ja lihtsamad.
Allikad:
https://tehnika.postimees.ee/6832322/e-residentide-loodud-ettevotete-arv-uletas-maagilise-piiri
https://digi.geenius.ee/rubriik/uudis/eesti-e-residentide-aastane-maksutulu-uletas-esmakordselt-10-miljoni-euro-piiri/
Kiire internet - vähim realiseerunud
Eesmärk oli 2020. aastaks 100 Mbit/s või suurema kiirusega interneti kasutamise osakaalu eesmärgiks 60%. 2018. aasta aruande alusel oli see alla 10%. Tõenäoliselt on paari viimase aastaga natuke paranenud, sest lõpuks saadi hanked tehtud ja Elektrilevi viimaks on vaikselt esimesi ühendusi valmis ehitamas.
Arusaamatuks jääb nii kõrge eesmärgi püstitamine - 3,2% pealt 60% peale. Samuti on kogu protsessi saatnud poliitilised probleemid - Urve Palo tõmbas 2017. aastal omavalitsuste selle hetkeni tehtud tööle sisuliselt kriipsu peale - võimalik, et vajalik, aga selgelt aeglustas kogu protsessi.
Veel arusaamatumaks jääb miks selline eesmärk on üldse füüsilise ühenduse kujul seatud. Eesti on võrreldes paljude Euroopa riikidega selgelt rohkem hajaasustatud ja füüsilise ühenduse loomine igasse metsatallu selle taustal tundub absurdilähedane. Kas mõistlikum poleks luua ülikiired ühendused peale haldusreformi peaaegu paika saanud tõmbekeskustesse. Metsataludesse ja tõmbekeskuste ümbruskondadesse luua kiired internetiühendused traadita tehnoloogiate abil - nt 5G (mis on ka Eestis toppama jäänud - võib-olla küll põhjendatult).
Allikad:
https://op.europa.eu/webpub/eca/special-reports/broadband-12-2018/et/
https://tehnika.postimees.ee/4286761/palo-tombas-20-miljonilise-kubaratrikiga-omavalitsuste-internetiprojektidel-vaiba-jalge-alt
neljapäev, 20. veebruar 2020
Teema 3 - blogimine vs ajakirjandus
Blogimine on praeguseks hetkeks ilmselt muutunud käsi-käes käivaks klassikalise ajakirjandusega. Kuni selleni, et tuntud ajakirjandusväljaannete juures töötavad blogijad.
Rõhuasetus
Ajakirjandus on reeglina faktipõhine ja ajakirjanikud on tihti ka vastava akadeemilise haridusega. Heaks tavaks loetakse faktidel põhinevaid ja uurivaid kirjatükke.
Blogimine on n-ö tavainimese kajastus ja on seega subjektiivne ja tihti ka emotsioonidele vaba voli andev. Tähtis ei ole faktide täpsus vaid just inimese vahetud emotsioonid.
Tihti kollaseks ajakirjanduseks nimetatu on tegelikult ses mõttes blogide ja ajakirjanduse vaheline sümbioos. Kollane ajakirjandus faktidest nii palju ei huvitu ja rõhutakse just erinevate tugevate tunnete edastamisele ja vastavate tunnete tekitamises ka lugejas.
Seetõttu ei ole blogimine ilmselt eriti mõjutanud traditsioonilist uurivat ajakirjandust kuid kollane ajakirjandus on ilmselt kõvasti pihta saanud.
Professionaalsus
Blogijad ei ole reeglina ajakirjanikule sobiva haridusega ja kuna blogijad on reeglina kas vabakutselised või teevad asja (kasvõi esialgu) lihtsalt oma eneseteostuse jaoks siis on blogiartiklite kvaliteet äärmiselt kõikuv - seda isegi kindlat konkreetset teemat käsitledes
- nii kirjanduslikult, faktipõhiselt kui ka ülesehituselt. Kõik see võib aga tulla blogijale kasuks, sest see teeb tema kirjutatu lugejale palju lihtsamini arusaadavaks, sest keskmine blogija tundub justkui kesiganes tuttav tänavalt.
Tsensuur
Kui ajakirjandusväljaandes tavaliselt artikkel läbib kas toimetaja või tsensori või muu ametikoha siis blogijal on pahatihti ainult enesetsensuur. See jätab blogijale ajakirjanikuga võrreldes palju vabamad käed - muidugi see võib ka halvasti mõjuda - nõrga enesetsensuuriga kirjutatud blogija väga vastuoluline artikkel võib tema lugejad temast võõrandada.
Mõju
Blogimine on muutunud tänapäevase ajakirjanduse üheks osaks ja seda ei tasu karta. Rohkem "ohustab" blogimine kollast ajakirjandust, aga kuna blogijate vabadus on suurem siis see ilmselt pigem rikastab kollasetoonililist ajakirjandust kui seda kahjustab.
Allikad:
https://www.essaytigers.com/blogger-vs-journalist-infographic
Rõhuasetus
Ajakirjandus on reeglina faktipõhine ja ajakirjanikud on tihti ka vastava akadeemilise haridusega. Heaks tavaks loetakse faktidel põhinevaid ja uurivaid kirjatükke.
Blogimine on n-ö tavainimese kajastus ja on seega subjektiivne ja tihti ka emotsioonidele vaba voli andev. Tähtis ei ole faktide täpsus vaid just inimese vahetud emotsioonid.
Tihti kollaseks ajakirjanduseks nimetatu on tegelikult ses mõttes blogide ja ajakirjanduse vaheline sümbioos. Kollane ajakirjandus faktidest nii palju ei huvitu ja rõhutakse just erinevate tugevate tunnete edastamisele ja vastavate tunnete tekitamises ka lugejas.
Seetõttu ei ole blogimine ilmselt eriti mõjutanud traditsioonilist uurivat ajakirjandust kuid kollane ajakirjandus on ilmselt kõvasti pihta saanud.
Professionaalsus
Blogijad ei ole reeglina ajakirjanikule sobiva haridusega ja kuna blogijad on reeglina kas vabakutselised või teevad asja (kasvõi esialgu) lihtsalt oma eneseteostuse jaoks siis on blogiartiklite kvaliteet äärmiselt kõikuv - seda isegi kindlat konkreetset teemat käsitledes
- nii kirjanduslikult, faktipõhiselt kui ka ülesehituselt. Kõik see võib aga tulla blogijale kasuks, sest see teeb tema kirjutatu lugejale palju lihtsamini arusaadavaks, sest keskmine blogija tundub justkui kesiganes tuttav tänavalt.
Tsensuur
Kui ajakirjandusväljaandes tavaliselt artikkel läbib kas toimetaja või tsensori või muu ametikoha siis blogijal on pahatihti ainult enesetsensuur. See jätab blogijale ajakirjanikuga võrreldes palju vabamad käed - muidugi see võib ka halvasti mõjuda - nõrga enesetsensuuriga kirjutatud blogija väga vastuoluline artikkel võib tema lugejad temast võõrandada.
Mõju
Blogimine on muutunud tänapäevase ajakirjanduse üheks osaks ja seda ei tasu karta. Rohkem "ohustab" blogimine kollast ajakirjandust, aga kuna blogijate vabadus on suurem siis see ilmselt pigem rikastab kollasetoonililist ajakirjandust kui seda kahjustab.
Allikad:
https://www.essaytigers.com/blogger-vs-journalist-infographic
neljapäev, 13. veebruar 2020
Teema 2 - elus ja surnud nähtus
E-post - elus nähtus
Pärit juba 60ndatest, loojaks Ray Tomlinson.
Igasuguste kiirsuhtlusrakenduste ja suhtlusvõrgustike tulekuga personaalses suhtluses ilmselt on oma rolli kaotanud, aga näiteks ettevõttesiseses või ärisuhtluses minu arust suhteliselt asendamatu. Enda kogemuste põhjal on vaikselt viimastel aastatel hakatud ka aru saama, et iga sõnum ja teade ei peagi hetkega kohale jõudma ja tähelepanu nõudma (tegelikult jõuab e-post pea sama kiiresti kohale kui IM) ja seeläbi on e-postist saanud viis saata infot, millele ei pea kohe reageerima ja seeläbi on võimalik töötajal mõnevõrra rööprähklemist vähendada ja aega paremini planeerida (süveneda). Sellist mõtteviisi muutust on ka ettevõtetel võimalik juhtida - näiteks töökorraldusreeglites kokku leppides, et e-mailile võib vastata kuni ühe tööpäeva jooksul - kui kiiremat sekkumist vaja siis on alati olemas telefon vms. Tööviljakus kindlasti paraneb läbi sellise ettevõttesisese kultuuri parendamise.
IRC jututoad - (peaaegu) surnud nähtus
IRC protokoll on pärit aastast 1988 ja oli populaarne kuni ca aastani 2003, peale mida on selle populaarsus järsult langenud - eelkõige, sest inimesed on IRC jututubadest modernsematele platvormidele liikunud (esialgu MSNi jms ja nüüdseks eelkõige ilmselt Facebooki).
Kasutasin ise ka aktiivselt IRC jututubasid - vist kuskil vahemikus 2005-2010, kus vähemalt ka Eesti jututoad olid välja suremas - alles olid üksikud aktiivsed jututoad - näiteks minule huvipakkuvatest #metal (vist oli selle nime all).
Tõenäoliselt sai saatuslikuks IRC vanamoelisus, laias laastus oli ju tegu väga tekstipõhise suhtluskanaliga ja MSN-tüüpi rakendused ja suhtlusvõrgustikud, mis hakkasid 2000ndendatel kanda kinnitama tihti omasid ka mingil kujul otsesuhtluse viise, aga käisid ajaga kaasas (multimeediavõimekus, ilus(am)/kirevam disain, rohkem võimalusi/funktsionaalsust jne).
Pärit juba 60ndatest, loojaks Ray Tomlinson.
Igasuguste kiirsuhtlusrakenduste ja suhtlusvõrgustike tulekuga personaalses suhtluses ilmselt on oma rolli kaotanud, aga näiteks ettevõttesiseses või ärisuhtluses minu arust suhteliselt asendamatu. Enda kogemuste põhjal on vaikselt viimastel aastatel hakatud ka aru saama, et iga sõnum ja teade ei peagi hetkega kohale jõudma ja tähelepanu nõudma (tegelikult jõuab e-post pea sama kiiresti kohale kui IM) ja seeläbi on e-postist saanud viis saata infot, millele ei pea kohe reageerima ja seeläbi on võimalik töötajal mõnevõrra rööprähklemist vähendada ja aega paremini planeerida (süveneda). Sellist mõtteviisi muutust on ka ettevõtetel võimalik juhtida - näiteks töökorraldusreeglites kokku leppides, et e-mailile võib vastata kuni ühe tööpäeva jooksul - kui kiiremat sekkumist vaja siis on alati olemas telefon vms. Tööviljakus kindlasti paraneb läbi sellise ettevõttesisese kultuuri parendamise.
IRC jututoad - (peaaegu) surnud nähtus
IRC protokoll on pärit aastast 1988 ja oli populaarne kuni ca aastani 2003, peale mida on selle populaarsus järsult langenud - eelkõige, sest inimesed on IRC jututubadest modernsematele platvormidele liikunud (esialgu MSNi jms ja nüüdseks eelkõige ilmselt Facebooki).
Kasutasin ise ka aktiivselt IRC jututubasid - vist kuskil vahemikus 2005-2010, kus vähemalt ka Eesti jututoad olid välja suremas - alles olid üksikud aktiivsed jututoad - näiteks minule huvipakkuvatest #metal (vist oli selle nime all).
Tõenäoliselt sai saatuslikuks IRC vanamoelisus, laias laastus oli ju tegu väga tekstipõhise suhtluskanaliga ja MSN-tüüpi rakendused ja suhtlusvõrgustikud, mis hakkasid 2000ndendatel kanda kinnitama tihti omasid ka mingil kujul otsesuhtluse viise, aga käisid ajaga kaasas (multimeediavõimekus, ilus(am)/kirevam disain, rohkem võimalusi/funktsionaalsust jne).
neljapäev, 6. veebruar 2020
Teema 1 - õpetlikud näited
Apple Newton
Kui kõik teavad iPadi siis tõenäoliselt paljud arvavad, et sellega saigi Apple'is antud valdkond alguse siis tegelikult oli Apple'il juba märgatavalt varem (esimesed mudelid aastal 1993) ka Apple Newton.
Apple Newton oli välja tulles innovatiivne seade - näiteks oli see esimene käekirjatuvastusega tahvelarvuti, kuid kõrge hind ja probleemid käekirjatuvastusega ei toonud seadmele erilist müügiedu.
Kui Steve Jobs naases Apple'isse siis Newtoni arendamine lõpetati. Jobs arvas, et probleemid olid tingitud antud projekti halvasti juhtimisest ja kuna tal polnud aega (Apple'il oli liiga palju projekte sel ajal) ise lahendada siis oli targem projekt lõpetada ja vabanenud insenerid suunatud teistesse projektidesse. Samas nägi Jobs, et antud tehnoloogial on potentsiaali ja hilisem iPad'i ja iPhone'i edu rajaneb osaliselt kindlasti just Newtonil.
Allikad:
https://en.wikipedia.org/wiki/Apple_Newton
https://www.wired.com/2013/08/remembering-the-apple-newtons-prophetic-failure-and-lasting-ideals/
Google Pixel smartwatch
Kui Pixel nutitelefonid on reaalsus siis samasse perekonda kuuluma pidanud nutikell pole siiani reaalsuseks saanud ja ei pruugigi saada.
Pixeli nutikell pidi töötama avatud Wear OS platvormil. Mõned tootjad on sellele platvormile nutikellasid valmistanud, tuntumatest näiteks LG, aga viimastel aastatel pole ei Google seda platvormi eriti arendanud ega ole paljud enam uute nutikelladega välja tulnud.
Tõenäoliselt on siin taga turule hiljaks jäämine ja toote spetsiifikast tulenev - ei ole võimalik lüüa innovatiivsusega, sest toode kui selline ei võimalda erilist innovatiivsust ja sellises situatsioonis on ainuke strateegia lüüa hinnaga, mis aga kaotaks ilmselt majandusliku mõtte.
Siin tekib paralleel näiteks ka Google'i teenusega Google+, mis tuli lööma turul väga tugevat Facebook'i ja loomulikult ebaõnnestus.
Allikas:
https://www.theverge.com/2019/9/18/20872740/google-pixel-smartwatch-flagship-why-it-failed-wear-os
Windows Vista
Vista ei ole esimene Windowsi operatsioonisüsteem, mida peetakse läbikukkunuks. Vistat nimetatake teinekord ka näiteks ME 2.0.
Vista tõenäoliselt kõige saatuslikumaks probleemiks sai käsikäes Vista pikale veninud arendusega XP väga pikk turulolek - ehk siis iga kuu veninud arendust tugevdas XP positsiooni aina enam ja seda lüüa kehva kvaliteediga OSiga muutus üha raskemaks.
Lisaks tutvustati esimest korda tüütut UAC'd, suurendati BSOD esinemise sagedust, nõuti võimekat riistvara ja kõrget hinda.
Vista on ilmselt klassikaline näide, kus üritati luua tol hetkel liiga keerukat ja võimekat süsteemi ning seega ebaõnnestuti. Samas kogu protsessi käigus õpitu lõi alused näiteks edukale Windows 7-le.
Allikad:
https://www.digitaltrends.com/computing/6-operating-systems-that-failed-miserably/
https://www.windowscentral.com/windows-vista-5-things-you-might-not-know-about-microsoft-messiest-os-release
Kui kõik teavad iPadi siis tõenäoliselt paljud arvavad, et sellega saigi Apple'is antud valdkond alguse siis tegelikult oli Apple'il juba märgatavalt varem (esimesed mudelid aastal 1993) ka Apple Newton.
Apple Newton oli välja tulles innovatiivne seade - näiteks oli see esimene käekirjatuvastusega tahvelarvuti, kuid kõrge hind ja probleemid käekirjatuvastusega ei toonud seadmele erilist müügiedu.
Kui Steve Jobs naases Apple'isse siis Newtoni arendamine lõpetati. Jobs arvas, et probleemid olid tingitud antud projekti halvasti juhtimisest ja kuna tal polnud aega (Apple'il oli liiga palju projekte sel ajal) ise lahendada siis oli targem projekt lõpetada ja vabanenud insenerid suunatud teistesse projektidesse. Samas nägi Jobs, et antud tehnoloogial on potentsiaali ja hilisem iPad'i ja iPhone'i edu rajaneb osaliselt kindlasti just Newtonil.
Allikad:
https://en.wikipedia.org/wiki/Apple_Newton
https://www.wired.com/2013/08/remembering-the-apple-newtons-prophetic-failure-and-lasting-ideals/
Google Pixel smartwatch
Kui Pixel nutitelefonid on reaalsus siis samasse perekonda kuuluma pidanud nutikell pole siiani reaalsuseks saanud ja ei pruugigi saada.
Pixeli nutikell pidi töötama avatud Wear OS platvormil. Mõned tootjad on sellele platvormile nutikellasid valmistanud, tuntumatest näiteks LG, aga viimastel aastatel pole ei Google seda platvormi eriti arendanud ega ole paljud enam uute nutikelladega välja tulnud.
Tõenäoliselt on siin taga turule hiljaks jäämine ja toote spetsiifikast tulenev - ei ole võimalik lüüa innovatiivsusega, sest toode kui selline ei võimalda erilist innovatiivsust ja sellises situatsioonis on ainuke strateegia lüüa hinnaga, mis aga kaotaks ilmselt majandusliku mõtte.
Siin tekib paralleel näiteks ka Google'i teenusega Google+, mis tuli lööma turul väga tugevat Facebook'i ja loomulikult ebaõnnestus.
Allikas:
https://www.theverge.com/2019/9/18/20872740/google-pixel-smartwatch-flagship-why-it-failed-wear-os
Windows Vista
Vista ei ole esimene Windowsi operatsioonisüsteem, mida peetakse läbikukkunuks. Vistat nimetatake teinekord ka näiteks ME 2.0.
Vista tõenäoliselt kõige saatuslikumaks probleemiks sai käsikäes Vista pikale veninud arendusega XP väga pikk turulolek - ehk siis iga kuu veninud arendust tugevdas XP positsiooni aina enam ja seda lüüa kehva kvaliteediga OSiga muutus üha raskemaks.
Lisaks tutvustati esimest korda tüütut UAC'd, suurendati BSOD esinemise sagedust, nõuti võimekat riistvara ja kõrget hinda.
Vista on ilmselt klassikaline näide, kus üritati luua tol hetkel liiga keerukat ja võimekat süsteemi ning seega ebaõnnestuti. Samas kogu protsessi käigus õpitu lõi alused näiteks edukale Windows 7-le.
Allikad:
https://www.digitaltrends.com/computing/6-operating-systems-that-failed-miserably/
https://www.windowscentral.com/windows-vista-5-things-you-might-not-know-about-microsoft-messiest-os-release
Tellimine:
Postitused (Atom)